Merle Parmak: sõduri valimiseks ei piisa kõhutundest

Merle Parmak Foto: Artur Sadovski

Militaarpsühholoogia doktor Merle Parmak kirjutab, mispärast on mõtet armeedesse värvatavaid inimesi testida ning millised psühholoogilise testimise süsteemid on NATO riikides kasutusel.

Sooritus ei ole juhus, vaid süstemaatiline kombinatsioon oskustest, võimetest ja motivatsioonist teatud ülesannet vastavates tingimustes täita. Kui kukub läbi sõdur, siis kukub läbi tema üksus ning laiemalt organisatsioon. Sõjaväelise testimise kõige üldisem eesmärk on viia miinimumini võimalus, et väära personalivaliku tõttu sõdurisooritus kriitilisel hetkel ebaõnnestub. Selleks püütakse kandidaadi vastuvõtul sõjaväelisse süsteemi selgeks teha tema KSAO ehk mida ta teab (knowledge), oskab (skills), suudab (abilities) ja tahab (other characteristics) teha.

Tehniliselt uuritakse see välja testidega, mis mahuvad võimekustestide laia kategooriasse ning tavapäraselt hindavad KSA osa. Samas muutub tehnoloogiliste arengute ja operatsioonide keerukuse valguses üha olulisemaks motivatsioon ja pühendumine. Mida ja millistes tingimustes inimesele teha meeldiks, on seotud tema kui isiksuse eelduste, huvide ja eelistustega, samuti väärtuste, hoiakute ja ootustega.