Kunstniku lõppmäng

Stseen «Vanameestesuvest». Verdi (Indrek Ojari) ja Eimar (Andrus Vaarik) harjutamas estraadikava jaoks uut sketši, mille nad värskest ajalehesabast olid leidnud. Foto: Toomas Mitt

Gerda Kordemetsa näidend on kummardus Sulev Nõmmikule.
 

Gerda Kordemetsa uus näidend, mida autor ise nimetab nukraks farsiks, on järelkummardus Sulev Nõmmikule, legendaarsele rahvakunstnikule (mitte tiitli järgi, selleks kvalifitseerus ta teenelise kunstitegelasena), kes naerutas, lohutas ja julgustas mitut eestlaste põlvkonda Kärna Ärnina, aga teeb seda tänagi veel filmidega «Mehed ei nuta» ja «Siin me oleme».

Näidendi pealkiri «Vanameestesuvi» oligi üks pealkirjavariante ka filmile «Mehed ei nuta», mille stsenaariumit estraadinäitleja Eimar Vaarik (Andrus Vaarik) näidendis pidevalt üritab kirjutada.

Vihjetele, laenudele, tsitaatidele ja eeskujudele (lisaks Nõmmikule jooni tema lavapartneritest Viisimaast ja Abelist) vaatamata on tegemist ikkagi iseseisva teosega vananevatest, osalt ka juba põduratest või allakäinud näitlejatest, kes peavad leiba teenima estraadikavadega, müües oma kunagist kuulsust maakolgaste kultuurimajades.

Oaas keset tühjenevat maad
Nüüd siis ollakse  Tõstamaal, Tallinnast vaadates tõepoolest kolkas, kuhu pääseb ringiga vaid üle Pärnu või Lihula. Olgu aga kohe öeldud, et Tõstamaa alevik ise on elav oaas keset tühjenevat, üha enam vaid suvitajate päralt jäävat Eesti edelarannikut.

Ehkki näidend on lavastatud Tõstamaa moodsas kultuurimajas, kus etenduse ajaks avatud mitu puhvetit ja baar, on laval 1960ndate lõpp koos tuleviku (resp kommunismi)usu ja toonase olmega. Detailid loevad!

Kultuurimaja lavataguse seinal on abstraktse kunsti taiesed, autoriks nooruke kultuurimaja juhataja Lehte (Liis Laigna). Nagu temal, nii on ka teistel naisosalistel seljas ajastu moodi järgivad rõivad, peas vastavad soengud ja silmi raamimas hiiglaslikud kunstripsmed.

Lugu on tõepoolest žanripuhas jant. Näitlejate trupp saabub pühapäeval Tõstamaa kultuurimajja. Tahetakse proovi teha õhtuseks etenduseks, aga üks trupi liikmetest, Peterburi Maria teatri kunagine esitantsija Afanassi (Peeter Jakobi), kellel armusuhe pensionil baleriini Helmiga (Laine Mägi), joob end koomasse.

Kolleegid peavad teda surnuks. Hulk sahmimist seostub «surnu» ärapeitmisega. Afanassit peab «Sureva luige» balletinumbris asendama kunagi balletti õppinud, aga nüüd reumavaludes vaevlev ja südamehaige Eimar. Kui asi ainult sellega piirduks. Aga ei!

Eimar peab pidevalt kõike korraldama, tülitsema kapriisse lavapartneri Verdiga (Indrek Ojari) ja tõrjuma klaverisaatja Dotty (Kersti Tombak) poomiskatsega kulmineeruvat armuvalu. Publikut naerutama pidav trupp mängib päriselus (lava taga) mitut draamat korraga.

Eimar võtab vahet pidamata südamerohte. Üdiväsinuna teda ümbritsevatest intriigidest unistab ta puhkusest, milleni on jäänud vaid kaks etendust. Kuid enne jõuab kohale surm.

Vahepeal läheb Afanassi «laip» kaotsi, ilmudes uuesti välja koos viinapudelitega etenduse epiloogis, kus Eimar ja Afanassi istuvad kõrvuti lava äärel ning arutavad isekeskis Kuu tähenduse üle.
Näidendi lõpetab Eimari soolo «Tõotuslauluga» M. Leigh­’ muusikalist «Mees la Manchast», mille Sulev Nõmmik 1971. aastal Estonias lavastas.

See osa näidendist väljub farsi raamest. Tundub, nagu oleks see sinna kirjutatud selleks, et «päästa» Afanassi täiesti sõnatust rollist.

Üks lavastuse efekte on see, et osa tekstist mängitakse lavatagusesse, mis peab näidendi kohaselt olema ramp, mille taga omakorda on saal publikuga. Tegelik publik näeb aga seda, mis toimub lava taga. Ühe sketši esitab Eimar otse tegelikku publikusse. Nõnda seotakse tänane ja kujutletav (1969. aasta) publik üheks tervikuks.

Neurootiline askeldaja
Ühtlases ansamblimängus tõuseb mõistetavalt keskseks kujuks Andrus Vaariku kehastatud Eimar: neurootiline, muretsev askeldaja ja samas suure (paraku haige) südamega unistaja, mees, kes januneb olla rohkem, kui talle antud.

Aga annet ja kuulsust on talle jagunud.  Mida ta siis veel vajab, seda küsivad (osalt ilmselt autori tahtel) Eimarilt nii Verdi kui ka Helmi. Kordemetsa ja Anne Tuulingu raamatus Nõmmikust «Kui näeme, siis teretame» (2011) arutab Nõmmiku tütar Tiia-Mai sedasama küsimust.

Ta on lugenud Maie-Agate Väljataga raamatust «Loomise kunst», et enamasti sünnivad inimesed siia maailma ühe ülesandega, mille nad elu jooksul lahendama peavad. Aga tema isa Sulev Nõmmik oli ahnepäits, sest tahtis võtta palju asju korraga ette, tahtis elada korraga mitut elu. Selge see, et lõpuks käib see ainuski elu üle jõu.

Vaariku Eimaris on väga palju déjà vu’d. Kes on näinud linnateatris (see võimalus avaneb taas septembris) Elmo Nüganeni lavastatud Jean-Luc Lagarce’i tükki «Meie, kangelased», see teab, et Vaarik esitab seal ühe viimaste aegade võimsaima rolli, kehastades vana, kuid inimliku väärikuse säilitanud klouni härra Tšissikut.

Tolle mehe traagikat õhkub ka Eimarist. Ja last not leas­t – eks või ju ka Gerda Kordemetsa «Vanameestesuve» võtta kui üht rändnäitlejate trupi ning nende juhi kurbkoomilist lõppmängu. Sedakorda Eestis, Tõstamaal.

Gerda Kordemets