Erilistele inimestele uue kodu loomine nõuab pikka hoovõttu. Esimene uudis selle kohta, et Maarja Päikesekodu rajatakse Haaslava valda, ilmus avalikkuse ette 2009. aasta kevadel. Päikesekodule leitud maale hoonete kavandamisele ning naabritega kokkulepete otsimisele on kulunud neli aastat.
Naabritel on päikeseküla rajamisega raske leppida
Sihtasutuse Maarja Päikesekodu juhatuse esimees Tõnu Rästas selgitas, et viimase, Haaslava valla volikogu kehtestatud detailplaneeringu kohta oleks võinud uusi ettepanekuid ja vastuväiteid tulla veel kuni 26. juulini. Kuna neid ei tulnud, võib detailplaneeringu kehtestamise otsuse lugeda lõpuks ometi jõustunuks.
«Koppa maasse me sel suvel lüüa ei jõua, nagu algul plaanisime,» märkis ta, pidades silmas, et piirinaabritega kompromisside otsimine on võtnud aega.
Peetud on mitu avalikku arutelu, sellest hoolimata on detailplaneeringu väljapaneku viimasel päeval saadetud ikka ja jälle uus kiri uute täpsustavate nõudmistega, mida samal päeval enam arutada ei jõua. Nii on tulnud kogu protseduuri mitu korda otsast alata.
Maavanema sekkumine
Lõpuks paluti sekkuda maavanemal, kes leidis, et vastaspoole nõudmised ei ole põhjendatud, soovitas neid mitte arvestada ning detailplaneering ikkagi kehtestada.
Nüüd on kõik tähtajad uute ettepanekute laekumiseks möödas ja surnud punktist üle saadud.
Maarja Päikesekodu on tulevikus koduks ligi poolesajale raske, sügava ja liitpuudega täiskasvanud inimesele, kelle tarvis plaanitakse Arakapõllule ehitada kaheksa elumaja ning rehabilitatsiooni- ja päevakeskus, laagrihoone ja külakeskus.
Suure osa kuluvast rahast, mis võib Tõnu Rästase sõnul olla ligikaudu 20 miljonit eurot, loodavad rajajad saada Euroopa Liidu struktuurifondidest.
Ka vallavanem Priit Lomp oli rahul, öeldes, et selline sotsiaalobjekt on nende vallale auasi ja toob uusi töökohti. Ta ütles, et nüüd saab lõpuks ometi asuda seda seni reformimata riigimaad valla omandisse taotlema, seejärel seda sihtasutusele kasutamiseks üle andma, kommunikatsioone ja trasse projekteerima ning ehitajat otsima.
Arakapõllu piirinaaber Hart Mõtsmees aga ütles, et tema ei ole selle külaga leppinud ega lepigi ning on väga solvunud.
«Nagu meie advokaatki ütles, asuti tegelikult asja valest otsast ajama,» selgitas ta oma tundeid. «Kohalike inimestega hakati rääkima alles siis, kui asjaajamiste vankril oli juba suur hoog sees. Küsiti ainult ühe maakasutaja arvamust, mitte ühegi naaberkrundi omanikuga tegelikult ei suheldud.»