Eeva Jeletsky: kodusaare teed

Foto: Tarmo Niitla

Suvepäike, kiviklibused rannad ja karjamaad, liivased põllud ja heinamaad tervitasid Matsi, kui ta pärast paaritunnist merereisi Hiiu saarel maabus. Need olid 17. sajandi saarlasele sedavõrd meeltmööda, et ta Jausa külla oma talu rajas ja pere lõi. Passis sealne elu ka tema järeltulijaile – ikka jäid vanimad pojad isatallu, nooremad asutasid endile omad talud ning tütred läksid naabertaludesse või ümberkaudsetesse küladesse perenaisteks.

Läks ka Tooma Roosi möödunud sajandi 30ndatel – läks nelja kilomeetri taha Lugusele Antsupeetri Heinole kaasaks. Paar aastat pidas Roosi põldu ja Heino sõitis merd, aga nagu noortel ikka, oli nendegi hing rahutu ning täis tahtmist teistviisi toimetada. Hiiumaal tundus elu kitsas ja kasin – noored sõitsid mandrile, pealinna. Heino unistas oma vürtspoest, Roosi tarbekunstniku ametist.

Asjad liikusid vaikselt soovitud suunas, kuid vaevalt oli elu järje peale saamas, kui kõik kannapöörde tegi – peente kaupade ja hõrkude aroomide asemel sai Heino pärisosaks töö kodusaare kolhoosi metsades ja põldudel ning Roosi kätesoojust vajasid lehmad ja vasikad. Kehvad ja kivised olid karjamaad, lahjad ja luidrad lehmad ning pisku ja põdur põllusaak, kuid meri andis silku, lesta ja tuulekala lisaks ning vana talu maadel elati ära ka uutmoodi ajal – saadi kõht täis ja riided selga, kasvatati lapsed inimeseks ning saadeti pealinna kooli.