Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/22/7429263t1h7e03.jpg)
/nginx/o/2013/08/09/1959596t1hfd32.jpg)
Armastuse olemust on püüdnud määratleda nii filosoofia, psühholoogia, neurobioloogia, endokrinoloogia kui ka esoteerika. Ja eraldi võttes on kõigi määratlused õiged, kuid üksteisele vastukäivad, kuna armastus tähendab nii südame kui keha kui mõistuse kiindumist. Holistiliselt ehk kõiki neid koos võttes tuleb ilmselt nõustuda, et armastus pole emotsioon, vaid tunne ehk emotsioonist kestvam psüühiline seisund, millel on kindel bioloogiline taust ja sotsiaalbioloogiline missioon.
Kuidas see mehhanism inimorganismis töötab, pole selge, ja kui olekski, saaks sellest meile nii väga nauditava romantika surm. Ravimiteadus püüab küll välja töötada igasuguseid afrodisiaakume selle tunde kunstlikuks tekitamiseks, kuid on seni suutnud mõjutada ainult kehalist kiindumist ehk suguiha, kuid mitte hinge, mille olemustki ei suudeta kindlalt määratleda, ega mõistust.