Taburetiefekt kustuva armastuse kaitseks

Tõnu Ots psühholoog Foto: Erakogu

Armastuse olemust on püüdnud määratleda nii filosoofia, psühholoogia, neurobioloogia, endokrinoloogia kui ka esoteerika. Ja eraldi võttes on kõigi määratlused õiged, kuid üksteisele vastukäivad, kuna armastus tähendab nii südame kui keha kui mõistuse kiindumist. Holistiliselt ehk kõiki neid koos võttes tuleb ilmselt nõustuda, et armastus pole emotsioon, vaid tunne ehk emotsioonist kestvam psüühiline seisund, millel on kindel bioloogiline taust ja sotsiaalbioloogiline missioon.

Kuidas see mehhanism inimorganismis töötab, pole selge, ja kui olekski, saaks sellest meile nii väga nauditava romantika surm. Ravimiteadus püüab küll välja töötada igasuguseid afrodisiaakume selle tunde kunstlikuks tekitamiseks, kuid on seni suutnud mõjutada ainult kehalist kiindumist ehk sugu­iha, kuid mitte hinge, mille olemustki ei suudeta kindlalt määratleda, ega mõistust.  

Sotsiaalbioloogilises kontekstis on armastuse suureks missiooniks sobiva paarilise leidmine. Küllap on meie organismi peidetud senitundmatud sobivusandurid nagu veregruppidegi puhul, mis seletaksid, miks igaüks ei suudagi igaühesse armuda, kuigi on ehk tõesti olemas ka selline 0-grupi ehk kõigiga sobiva armuja tüüp.