Päevatoimetaja:
Uwe Gnadenteich
+372 666 2071

Anvelt: kui Veitman nii kaua kapos püsis, pidi ta olema pädev töötaja

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Oliver Kund
Copy
Andres Anvelt.
Andres Anvelt. Foto: Teet Malsroos/Õhtuleht

Endise KGB töötaja püsimine kaitsepolitsei ridades tekitab küsimusi, kuid ilmselt on sellele olemas ka põhjendus, ütles riigikogu õiguskomisjoni liige ja kunagine kõrge politseiametnik Andres Anvelt.

«See on tõesti huvitav küsimus – kuidas sai riigireetur 20 aastat kaitsepolitseis töötada. Kindlasti oli tegu väga kompetentse inimesega, kui ta nii kaua on ametis püsinud ja kahtlemata oli ta haritud. See lükkas kindlasti edasi huvi tundmist tema tausta suhtes,» ütles Anvelt KUKU raadiole antud intervjuus.

«Võib ainult arvata, et see inimene näitas end lojaalse töötajana. Suurt riski väga polegi, selline inimene pääseb võrdlemisi väikese osa riigisaladuse jälile, kuigi ka see teave võib olla oluline. Näiteks see, et kelle vastu Eesti eriteenistus huvi tunneb, keda pealt kuulatakse, kelle kohta kogutakse infot.»

Anvelt kirjeldas, et 1990ndate aastate alguses töötasid vastloodud kaitsepolitsei, kriminaalpolitsei ja politseiamet olude sunnil ühes majas.  Seal asus ka osa tehnilisest teenistusest. «See polnud saladus, et oli mingi hulk endisi KGB töötajaid kes jätkasid ka kaitsepolitseis. Kaaluti, et lagunenud impeeriumi julgeolekuasutustel polnud huvi ega võimekust hakata endisi KGB kontakte taas otsima.»

Anvelt ütles, et viimaste aastate juhtumeid iseloomustab see, et kord juba tabatud julgeolekutöötajad on kolleegide suhtes koostööaltid ja oma teod tunnistatakse üles.

«Inimene, kes on kokku puutunud julgeolekuga, teab, mis hetkel on kasulik hakata koostööd tegema just tema enda tulevase kinnipidamisaja või muude paremate positsioonide saavutamiseks. Ei ole hea tunne olla vanglas «endine julgeolekutöötaja»,» ütles Anvelt. 

Tagasi üles