Eelkäijate eeskuju järgides

Suurejooneline: barokne mõisaansambel ehitati välja Friedrich Wilhelm von Siversi ajal. Foto: Toomas Tuul

Ammustest aegadest tänaseni on Õisu mõis olnud vaimsete huvidega, uuendusmeelsete ja tegusate inimeste käes.

Liivimaa ühe kunagise kaunima ja stiilipuhtama barokse mõisavalduse praegune omanike ring on võtnud südameasjaks tasa ja targu endisaegse ilu taastamise.

«Kuus aastat tagasi innustas meid missioon. Ostuga oli kiire. Mõis oli jaotatud neljaks kinnistuks, mis kõik eraldi oksjonile müüki pandi. Oli suur kahtlus, et kõik need ostetakse eraldi ja suurejoonelise mõisaansambli kompleksne arendamine ei ole võimalik. Terviklikkuse ja huvilistele avatuse tagamiseks tehtigi kiire ostuotsus. Alles hiljem oli aega visiooni ja emotsiooniga tegelda,» tutvustab enda ja kaaslaste püüdlusi üks mõisaomanikke Urmas Tuuleveski.

Nüüdseks on omanikud jõudnud märkimisväärselt korrastada mõisasüdame hooneid ja parki ning kogu kompleksi saavad huvilised etteteatamisel külastada. Lisaks härrastemajale ja pargile on rahva seas aina populaarsemad jääkeldri- ja viljakuivatiekskursioonid. Härrastemajas korraldatakse teatrietendusi, kontserte, muusikafestivale jms. «Korraldame ka teemapäevi. Nendest olulisemad on piirkondlikud prantsuse kultuuri esitlevad sündmused. Muusika, tants, näitused, toidutraditsioonid ja vein on nendel peategelased. Muidugi mõisamiljöö, mis kõike raamib,» jätkab Tuuleveski.

Mullu jaanuarist jälgib peahoone kaminasaalist asjade käiku mõisa eduloole aluse pannud admiral Peter von Siversi (1674–1740) vahakuju. Mees ise pole Õisus tegelikult käinudki.

Murrangulised 1760ndad

Õisut on esimest korda kohanimena märgitud 1551. aastal ja mõis oli olemas seal olemas juba enne Liivi sõda. Vahepeal riigile antud valduse – ühes Heimtali ja Morna mõisaga – kinkis keisrinna Jelizaveta Petrovna 1744. aastal omaaegse Vene laevastiku juhataja admiral Peter Siversi lesele. Järgnevail aastail kinnitati mõis admirali pojale Friedrich Wilhelm von Siversile. «Muide, lõplikult lahkusid Siversid Õisust 1923. aastal,» tutvustab mõisa ajalugu põhjalikult uurinud kunstiteadlane Ants Hein.

Friedrich Wilhelm von Sivers läks 1759. aastal majorina erru ja võttis siis käsile mõisa korrastamise, ehitas hooneid, rajas teid, raius võsa ja kaevas kraave.

«Paraku leidub selle kohta, mis järjekorras Friedrich Wilhelmi aegu Õisus üks või teine hoone valmis sai, ainult üksikuid teateid. Nõnda olevat sealne härrastemaja kerkinud juba 1760.–1767. aastal. Suur viljaait, mille võimas sokkel varjab endisaegseid viinakeldreid, samuti tall-tõllakuur, mida Siversid ise nende mõlema kõvera kuju tõttu kutsusid «kuukujulisteks», kannavad oma tuulelipul aastaarvu 1762, teenijatemaja aga numbrit 1777,» kommenteerib kunstiajaloolane.

Samal ajal hakati rajama lautu, küüne, rehealuseid, veskeid, sepikodasid, ehitati tubakavabrik, tislerikoda, õlle- ja viinaköögid jne. Kunstiväärtuslikud hooned olid ehitatud maitsekalt ja asjatundlikult, pelgamata uuendusi.

Vaimustav maastikukujundus

Ants Heina hinnangul on vähe mõisaid, mis mõjuvad nii väärikalt kui Õisu. Keskmeks kõrge sokliga ühekorruseline häärber, selle ees aga avar paraadhoov, mille ühel küljel paikneb hiiglaslik aidahoone, teisel samasugune tall-tõllakuur. Nende hoonetega oli pandud kindlalt paika kogu mõisasüdame sümmeetriatelg, mis jätkus keskse vaatesihina ka teisele poole härrastemaja, küündides Õisu järveni ja kaugemalegi. Just sellele teljele, otse härrastemaja tagant järve poole laskuvale kallakule, hakati rajama mõisa esimest iluaeda.

«Suur tähtsus seesuguste aedade kujundamisel oli terrassidel. Õnneks olid Õisus nende rajamiseks vajalik kallak juba loodusest võtta – nüüd kaevati selle astangud hästi järsuks, püüdes anda neile võimalikult geomeetrilisi piirjooni. Mitte üksnes terve härrastemajatagune, vaid ka osa selle külgedele jäänud aladest lõigati treppi, samuti rajati astang viljapuuaia loodepoolsele otsale,» tutvustab kunstiajaloolane. Edasi planeeriti kogu ala juba vabalt vahelduvate lagendike ja puuderühmadega.

Härrastemaja rõdult avanevale vaatesihile kaevati pikk kitsas tiik, mida varustas veega oja. Kunstlikule lookele ja tiigile ehitati kaarsillad.

«Üpris tõenäoliselt pärinevad tollest ajast, arvatavasti juba 1760. aastate lõpust, veel praegugi Õisus näha olevad kaks imekaunist marmorkuju. Ilmselt muretsetigi need siia esialgu vaid iluaia ehteks ning mõisatreppi kaunistama seati need hoopis hiljem,» arutleb Hein.

19. sajandi keskel kujundati park ümber, säilitades terrassid ja tiigid.

Õisu mõisal on huvitav ajalugu. Praeguseid omanikke koondava MTÜ Õisu Mõis eestvõttel üllitati Ants Heina monograafia «Õisu. Ühe Liivimaa mõisa ajalugu ja arhitektuur». See teos annab põhjaliku ülevaate aadlivalduse kujundamisest kauni maastikuga suurepäraseks tootmismõisaks, siin elanud silmapaistvatest isiksustest, nende tegemistest, Õisu mõisa tähendusest Eesti piimanduse ajaloos.

Enne mõisa minekut tasub Ants Heina raamatut lugeda.