Teistpidi Nipernaadid

Kapten omal troonil: Mart Tamm naudib riski piiril purjetamist, kuid aega jääb ka rooliratta taga lõõgastumiseks. Foto: Erakogu

«Ole vait, naine,» ütles Nipernaadi, «veel on jäänud paar lühikest silmapilku mu suvest ning need on minu päralt. Näed sa – veel on rannas paar mustendavat laiku, mitte kogu maa pole veel lumega kaetud. Olen sinu päralt alles siis, kui kogu maa on valge vaiba all.»

Nii ütles Toomas Nipernaadi oma naisele Katarina Jeele, kui viimane talle talve hakul järele tuli. Terve suve oli Toomas ringi rännanud, kuid talvel oli Toomas tema oma. Toomas pöördus oma Katarina Jee juurde alati tagasi, ükskõik, mis vahepeal juhtunud oli.

«Eks selles mõttes on ta sümboolne nimi,» ütleb harrastuspurjetaja Mart Tamm oma purjejahi nimest rääkides, «eks me kõik tuleme ju tema juurde igal aastal uuesti tagasi.»

Meil on aega

Kapten Mart Tamm toimetab Roomassaare jahisadamas Katarina Jee pardal ja tervitab pea iga möödujat. Kui talle kai äärest tervituseks käe ulatan, tõmmatakse mind paati nagu õnge otsa sattunud särg. Konkreetne värk. Laeva ahtris asuv rool on nii suur, et sellest möödumiseks tegelikult teed ei olegi. Pabistan, et rikun jahi ära, kui läikima löödud valgele pinnale astun. Kapten ise suhtub asja rahulikult ja julgustab, et nii see käibki.

Mõne aja pärast alustavad 12 Saaremaa Merispordi Seltsi purjekat sõitu Kuressaare merepäevade avamisele. Marti tervitatakse kai ääres pidevalt. Järjekordne mööduja hüüab: «Kuulsin, et teil oli Lätis hästi läinud.» Kapten veab näole rahulolematu grimassi ja vastab: «Noh, läks kah.»

Katarina Jee meeskond tuli sel aastal Läti meistrivõistlustelt tagasi kolmanda kohaga, kuid see ei pakkunud siiski täit rahulolu – Läti vetest on juba 2011. aastal võidumaitse suhu saadud ja enam vähemaga rahule jääda ei saa. Lisaks on sama jahiga kogutud kolm Leedu meistri tiitlit. Oma suurimaks saavutuseks peab mees eelmise aasta Eesti meistri tiitlit ja Muhu regati võitu. Eesti tase olevat Balti sõprade omast lihtsalt märgatavalt kõrgem. Otseselt ta oma võitudega ei kiitle ja ka ebaõnnestumiste kirjeldamisel piirduvad emotsioonid grimassidega. Rahulik Saaremaa mees.

Teised purjekad on juba sadamast välja sõitnud, kui Katarina Jee ikka veel köie otsas istub. Ootame meeskonnaliiget Priit Sannikut koos elukaaslase Triin Heinmetsaga. «Jõuame küll,» ütleb kapten rahulikult. Kui Priit koos oma neiuga kohale jõuab, antakse otsad. Priidu isa, kes neid saatma oli tulnud, jääb ka «kogemata» pardale. Antakse lubadus, et küll pärast sõitu kuidagi ikka kodusadamasse tagasi saab.

Katarina Jee sõidab vaikse käiguga sadamast välja, varem lahkujaid tuleb juba silmapiiri lähedalt otsida. «Pole probleemi, täna pole võidusõit,» ütleb Mart. Puudub ka võistlustele omane sagimine. Priit ja Triin toetuvad vastu masti ja otsivad parimat vaadet. Isa istub ahtris ja jutustab Vene sõjalaeval veedetud aegadest. Kapten seisab hiiglasliku rooli taga ja lisab käiku. Jopelukud tõmmatakse kinni.

Võistluste vahel teeb Mart ka rahulikke väljasõite perega ja tunnistab, et ka sellel on oma võlu. Vaikselt kulgedes veab purjekas, kuhu iganes soovi on. Just nagu viis pisike parv Toomas Nipernaadit aina uutele seiklustele. Raamatust inspireeritud nimi pandi meeskonna ühise otsusena ja sobib Mardi sõnul laevale hästi. «Eks me siin meeskonnas kõik natuke Nipernaadid ole,» muigab kapten kätt roolirattal hoides. Meremeeste aastaring Katariina Jeega käib aga vastupidi. Nemad pöörduvad oma Katarina Jee juurde tagasi siis, kui Nipernaadi lahkus – kui maa ja meri on taas lumest vabaks saanud.

Merd peab austama

Peagi võtab juhtimise üle autopiloot. Erinevad elektroonilised kellad mõõdavad kõike, mis ette jääb ja rooliratta ees juhatab teed GPS. Kõik see on korraliku võistlusjahi jaoks hädavajalik. «Võistlustel sõidetakse vahel ikka riski piiril,» räägib Mart, see annab adrenaliinilaksu, mis ikka ja jälle uuesti võistlema toob. Kõige põnevam on eduka amatöörsportlase sõnul sõita just keeruliste ilmastikuoludega, kus tuleb otsustada, kuhu pöörata, et parim tuul kinni püüda. Selles situatsioonis ei ole tarkadest kelladest enam palju kasu. Elektroonika ütleb, mis hetkel toimub, edukas olemiseks peab aga teadma, mis hakkab juhtuma järgmisel ja ülejärgmisel hetkel.

Merel olles ei ole alati abi isegi kogemustest, kõhutundest ega elektroonikast. Et kõik sujuks, on vaja ka vetevana heakskiitu. «Anname vanale ka midagi?» pärib Mart, mille peale Priit kiirelt reelingu äärest kokpitti hüppab ja pärast mõningast kolistamist ilmub koos pudeli viinaga. «Viskit polnud,» selgitab Priit. «On küll, tõin just juurde,» vastab Mart. Priit kaob uuesti kokpiti sügavusse ja tõuseb peagi uuesti ja õnnelikuna – seekord viskiga. «Kas vanale siis viin ei maitsegi?» uurin imestunult. «Kõik kange meeldib,» vastab Mart ja kork teeb «krõps!».

Kapten räägib lihtsal keelel vetevanaga ja valab vaikselt joogikest lainete vahele. Palutakse rahulikku sõitu ja meenutatakse taas, et võita pole ju vaja. «Üks lonks läheb alati vanale,» selgitab Mart merel kehtivaid ebausureegleid. Vetevana limpsab keelt ja lubab edasi minna.

Mardi sõnul tuleb võidu nimel sõites võtta riske, kuid samas tuleb merd alati austada. «Ülbeks ei tohi minna, sa pead alati teadma, et sa ei saa temast jagu,» ütleb kapten, tunnistades, et ebausku on laevadel palju.

Kodu ja armastus

Õige pea on varem startinud jahid kinni püütud ja Katarina Jee pöörab nina Kuressaare jahisadama poole. Ees kõrguvate mastide tagant paistab piiskopilinnus ja legoklotsidena üksteise kõrvale pakitud spaa hooned. Merepäevade avamisele kogunenud inimmass tervitab laevu ja Urmas Vaino võimendatud hääl kajab üle sadama.

Pinkide alt ilmuvad välja köieotsad ja juba on purjekas jahisadama kai küljes. Nüüd jääb veel teha üks protseduur: välja võetakse lapp ja tõmmatakse üle iga nurk, kuhu must jalg on astunud. Ka minu mure valgele kerele astumisest saab ära pühitud. «Kodu peab ju puhas olema,» selgitab Mart, «ja see on ju meie kodu!»

Järjekordne retk oma armastatud Katarina Jee juurde on taas tehtud. Veel mõned sõidud ja siis jäetakse ta talvepuhkusele. Mehed lähevad tagasi oma argitoimetuste juurde ja suvine naisuke jääb ootama. Sarnaseid lugusid tekib Eestis juurde ja aina uued hinged leiavad merelt purjedega armastuse. Kes kord oma Katarina Jee leidnud, sel pole enam pääsu.

«Nii see on,» ohkas Nipernaadi. «Kuid nüüd oled sa ise näinud minu Katarina Jeed, eks ole?»


Kuressaare merepäevade eskaadrisõit

Merepäevade puhul korraldab Saaremaa Merispordi Selts traditsioonilise eskaadrisõidu Roomassaare sadamast Tori lahte, Kuressaare jahisadamasse. Pealtvaatajatele pakutakse silmailu ning merd ja purjetamist tuuakse inimestele lähemale. Lisaks 12 merispordiseltsi purjekale oli merepäevadel kohal üle 20 erineva aluse: suurematest Admiral Cowan ja Kindral Kurvits, purjede all seilavad misjonilaev Jenny Kruse, kahvelkuunar Blue Sirius, kaljas Hoppet. Lisaks Mari ja hulganisti kohalike laevaehitajate toodangut