Kuidas üliõpilaste elu põrguks muuta?

Värvikas ajakirjanik, Priit Pullerits läbi aegade Foto: Margus Ansu / illustratsioon: Eero Barndõk

... ja avastada õppeaasta lõpus, kuidas massistunud kõrgharidus kõigilt mitu nahka koorib.

Loogiliselt võttes ei tohiks ses ülesandes olla midagi kaelamurdvat. Kui Tartus suutis kevadiste tudengipäevade ajal toppida end pisikesse Peugeot’ sõiduautosse 22 üliõpilast, kusjuures armatuurlaual jäi ühele õblukesele tüdrukule veel ruumi ülegi, siis ei peaks ju olema keeruline sättida 135 õppurit auditooriumi, mis parimal juhul mahutab tihedalt istuma 90.*

Aga kui soovida, et nad küünarnukkidega teineteist ei togiks, siis 70.

Paraku on vahe selles, et kui punases Peugeot’s pidid 22 tudengit kokkulitsutuna vastu pidama vaid viis sekundit, siis Tartu Ülikooli peahoone auditooriumis, kus ülemöödunud sajandi lõpus õpetas ülikooli ainus nobelist keemik Wilhelm Ostwald, tulnuks neil välja kannatada poolteist tundi.

Sitkemad loengus püsti

Ega kõik minu kursusel nimega «Uudise sotsioloogia» kannatanudki. Juba esimeses loengus tekkis ühel üliõpilasel tagumises, lae alla kerkivas pingireas hapnikupuudus, nii et ta pidi eluvõime säilitamiseks kähku välja jooksma.

Eks ses väljendugi massikursuse valu ja viletsus liinitööstuslikuks ja automatiseerituks muutuvas Eesti kõrghariduses.

Mäletan, kuidas kümnendi algul kogunes sinnasamasse auditooriumi professor Marju Lauristini loengusse nii palju tudengeid, et üks noormees oli sunnitud kuulama teda õues avatud akna tagant (oli sügis ja ilmad veel soojad). Tollal arvasin, et nõnda suur rahvatung tabab vaid veteran-professorite etteasteid.

Nüüd pole massikursused enam midagi erandlikku. Need, kel minu varahommikuses loengus pingil kohta ei jagunud, seadsid end istuma aknalauale või suisa põrandale. Sitkemad, peamiselt noormehed, seisid püsti.

Tudengite kannatlikkus kitsaste olude trotsimisel väärib kiitust, kuid ei võta päevakorralt maha küsimust, mis hakkas mind painama juba enne semestri algust: kuidas küll on võimalik tagada, et seesugusel massikursusel saavad üliõpilased kaasa oskused ja teadmised, mis oleks Tartu Ülikooli kaubamärki väärt?

Massiline põrumine

Olen juba niigi tunda saanud, et kõigi nende, kes Tartu Ülikooli diplomiga ajakirjandusse tööle lähevad, professionaal­sed vajakajäämised nuhtlevad väljaannete peatoimetajad minu kraesse. Sõltumata sellest, kas nonde palgatud on mõnda mu kursust üldse võtnudki.

Sotsiaalse kommunikatsiooni professor Lauristin küll aastate eest lohutas, et ega arstiteaduskonna lõpetanud ole samuti valmis pärast stuudiumi lõppu kohe südamelõikusi tegema. Aga katsugu ta sedasama meediajuhtidele seletada.

Niisuguses olukorras, kus ülikool panustab massilisusele, aga tööandjad ootavad kvaliteeti, pole muud väljapääsu, kui – olgu see üles tunnistatud – tuleb muuta tudengite elu põrguks. Heaga, nagu elu on näidanud, ei saavuta isegi rahuldavat tulemust.

Ülemöödunud õppeaastal, kui semestri algul kogunes auditooriumi umbes 90 tudengit, panustasin nende iseõppimisvõimesse. Andsin neile igaks korraks kohustusliku kirjanduse ning lootsin, et nad selle läbi loevad. Otsustasin, et ei traumeeri neid pisteliste kontrollidega.

Heatahtlikkus osutus lihtsameelsuseks. Eksami teoreetilises osas, mille küsimused lähtusid just kodusest lektüürist, kukkus 90st läbi tervelt 80. Nad ei suutnud teenida võimalikest pooligi punkte. Suutmatus, oskamatus või ilmselt pigem viitsimatus teha iseseisvat tööd maksis karmilt kätte.

Õppetund õppejõule: enamik tudengeid töötab arvatavasti ainult siis, kui neid selleks pidevalt sundida. Muidu mitte.

Statistika viitab, et koolipapa Mauruse soovitus eestlastele õppida nagu hullud on nüüdseks enamasti meelest läinud. Mullu avaldatud andmed Euroopa üliõpilaste ajakasutuse kohta näitavad, et Eesti tudengid kulutavad õppimisele keskmiselt 25 tundi nädalas.

21 uuritud riigi hulgas sai Eesti tagant teise koha. (Esikohal on Rumeenia 41 tunniga.)

Järeldus: selleks, et tudengid õpiks, et ülikoolides leviv massilisus ei pääseks kõrgharidust laastama, et tööandjad ei peaks noort spetsialisti värvates tema lõpudiplomi väärtuses kahtlema, ei jää üle muud, kui teha üliõpilastele iga nädal iseseisvalt omandatud teadmiste kontroll ja anda igaks korraks iseseisev kodune ülesanne.

See ei tundu midagi enneolematut ega ületamatut? Küllap seni mitte, kui jätta arvestamata, et seesugune süsteem tähendab 2 x 135 = 270 töö parandamist, kommenteerimist ja hindamist, nädalast nädalasse. Teisisõnu: muudad üliõpilaste elu põrguks, muutub su enda elu topeltpõrguks.

Tõele au andes oli juba algusest peale kehtestatud halastamatul tambil veel üks, varjatud tagamõte. Nimelt eraldada prügikala ehk õnneotsijad, kes loodavad kursusest justkui muuseas läbi libiseda, varakult nendest, kes on valmis tõsiselt tööd tegema.

Vastasel juhul võime jõuda olukorda, mida kirjeldavad Ameerika kaks uurijat oma raamatus pealesirguva põlvkonna nartsissismist: 30 protsenti USA kolledžiõpilastest arvab, et ainuüksi selle eest, kui nad igas loengus kohal on käinud, väärivad nad hindeks vähemalt B.

Üllatuseks ilmnes, et pane aga tudengid tööle ja nad töötavadki, nagu hullud. Kahe-kolme nädalaga kadusid kursuselt need, kes mõistsid, et lihtsalt kohal käimine või ammuse põhimõtte «tubli töö eksamisessi ajal tagab mõnusa äraolemise kogu semestri vältel» järgimine sedapuhku sihile ei vii. Aga neid kadujaid oli üksnes tosin.

Paranoiline pedantsus

Selleks, et massikursusel oleks kõik võrdses olukorras ning aeg ei raiskuks tudengite kümnete individuaalsete murede lahendamisele – vabandust, kas saan töö hiljem esitada, sest magasin hommikul sisse; sest printeris lõppes tint; sest unustasin ülesande koju? –, kehtib üks ja ainus reegel: ei mingeid erandeid!

Esiteks on erandeil kalduvus muutuda pretsedendiks ja teiseks on võimatu 135 tudengi puhul igaühe eluprobleemide üle eraldi arvestust pidada.

Reeglitel, mis üliõpilastele tunduvad ilmselt paranoiliselt pedantsed (tööd esitada kell 8.15, üksnes trükituna, tähemärke koos tühikutega 1200, jne, jne), on veel üks põhjendus. Neil, kes villast veavad, on sageli imepeen oskus reeglites kõige väiksemgi pilu üles leida, et sealt läbi pugeda.

Kaks aastat tagasi protestis üks tudeng F-ile sooritatud eksami tulemuse väitega, et ma olla teda kord loengus kurja pilguga vaadanud ning seetõttu ei saa ta loota erapooletut hindamist. Ta nõudis komisjonieksamit, ja saigi selle.

Kõik kolm komisjoni liiget panid talle korduseksamil taas F-i. Ent tudeng leidis ülikooli eeskirjades tuhlates, et komisjoni oli moodustanud inimene, kel selleks ametlikku õigust polnud, ning nõudis uut eksamikatset.

Oma kaebekirjadega, mis lõpuks hõlmasid 17 lehekülge, jõudis ta kolmekuuse protsessimise tulemusena koguni ülikooli rektorini. Kui ta viimaks kolmanda eksamikatse sai, loobus ta sellest, sest leidis, nagu oleks kogu ülikool tema vastu.

Pingutuse hind

Aga reeglite karmistamine, kui paradoksaalne see ka pole, on toonud positiivseid tulemusi. 135st talvel kursusele registreerunust kogus semestri jooksul koduste ja kontrolltöödega vähemalt poole võimalikest punktidest 103 ning pääses sedasi eksamile. See on tugev tulemus.

Paraku jääb enamik neist tublidest anonüümseks, sest isegi parima tahtmise juures ei saa massikursustel õppida nimesid näoga kokku viima. Vähemasti võivad tulevased tööandjad olla kindlamad kui seni, et need noored on ülikoolis midagi ka õppinud.

Sellise tulemuse eest tuleb aga maksta. Ja palju. Semestri jooksul tehtud 24 kodu- ja kontrolltöö parandamiseks kulus mul ühtekokku peaaegu

90 tundi. Kergemal nädalal sai hakkama kuue, raskemal ligi üheksa tunniga.

See ajakulu on ligi sama suur, nagu oli talvisteks suusamaratonideks treenides (ja konkurendid väitsid, et treenin liiga palju).

Kulukas pingutus

Ega ülikoolile säärane pingutus samuti odav tule. Kõigi semestri jooksul peetud loengute ja parandatud tööde eest on Tartu Ülikoolil tulnud maksta 27 750 krooni. Selle kohta võiks tudengitarkust (olgugi aegunut) parafraseerides öelda, et tubli töö semestri jooksul tagab lahedama äraolemise kogu suve jooksul.

Aga vaatame seda summat tasakaalustatuse huvides ka teisest, üliõpilaste vaatevinklist. Lihtne arvutus näitab, et iga eksamile pääsenu eest maksab Tartu Ülikool 270 krooni.

Tõsi, seda summat suurendab eksami läbiviimise ja eksamitööde parandamise tasu, ent vaevalt kerkib ühe õpetatud tudengi hind oluliselt üle 300 krooni.

Soodsalt saadud ju. Mass­tootmise efekt?

Tartu Ülikooli ajakirjanduse ja kommunikatsiooni instituudi bakalaureuse astme tudengid valisid Priit Pulleritsu parimaks tagasiside andjaks.