Ilona Martson jagas aastaid tagasi meie lastele kirjutajad laias laastus tädideks ja krutskimeesteks («Lastekirjandus otsib autorit», Eesti Päevaleht, 1. juuni 2000). Tädide suurimaks plussiks pidas kriitik nende oskust lapse maailma sisse elada ja põhieesmärgiks «pakkuda võimalikult turvalist, vahel ka muinasjutulikku kodu-maailma, kus tegutsevad kilkavad jõnglased, keda leebelt manitsevad naerusuised vanemad. Igast jutust võib alati leida oma õpetusiva.»
Tellijale
Argielu pöörasus lastepärases keeles
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Krutskimeestena käsitles Martson kirjut seltskonda, «kelle hulka kuulub humoriste, multifilmi-inimesi, luuletajaid ja lihtsalt lapsemeelse ilmavaatega persoone, kelle kreatiivsus mõnikord lasteraamatu kujul välja purskab».