Plaadiarvustus

Kanye West Yeezus (Island) Foto: SCANPIX

Manipulaator

Räpitroon on alati tühi, sest pretendente on palju ja konflikt hoiab asja mõtet, isegi kui see on sõbralik ja mänguline nagu Jay Z ja Kanye vahel. Arvestades imagoloogiat (ülbus), kunsti (eksperimentaalsus) ja müüki (viies esikohaalbum järjest), on Kanye nr 1.

Ta ei pea vehkima relvaga, saama ise pihta, tegema üledoosi ega minema vangi. Tema kolm esimest albumit olid korralik miljonäri-hiphop: soulisämplitega kuulajasõbralik popp. Sealt läksid asjad aga imelikuks: 808-sündid ja autotune, psühhorokk­ooper ja nüüdne agressiivne müraelektroonikaavangard, kus peegeldusi brostep’ist, trap’ist, juke’ist ja metal-dancehall’ist. Igavaim osa on jutt (vokaal), selle taga avanevad veidrad industriaalsed ambient-maastikud ja stiihilised rütmid.
Valner Valme

Tants kestab veel

PSB 12. album annab yang’i nii toonilt kui ilmumisajalt sügisese eelkäija «Elysium» yin’ile. Igibritilikud melanhoolia ja iroonia on saatnud Boysi kõik 30 aastat, nüüdsel on esimest neist joontest senisest ehk vähim. Nende karjäär on näidanud, et tantsupopi osas liigutakse ajast pigem samm ees kui taga. «Electricu» võtted on tuttavad: klassikaline popp, mis töötab house-, electro-, synthpopi ja EDM-skeemides, ent need on vaid elementaarosakesed, millele tooni annavad lopsakad meloodiad, Neil Tennanti mahenahaalne intonatsioon ja turboproduktsioon Stuart Price’ilt. «Axis», «Bolshy», jt on klassikaline PSB 21. sajandi kõlaga.