/nginx/o/2013/07/29/1931600t1h8935.jpg)
«Mu koduke on tilluke, kuid ta on armas minule…». Need on sõnad armastatud lastelaulust, mida tunnevad paljud ja mis peab paika ka Eestist väljaspool resideerivate loojate kohta.
Samuti kehtib Ivar Kaasiku (1965) puhul paljukorratud fraas, et tegemist on kadunud poja tagasitulekuga. Ära võib ju ajutiselt alati minna, kuid ikkagi on koht, kuhu tagasi tulla.
Kaasik ei põgenenud 1992. aastal Berliini. See oli tema valik, seal on ta peamine elukoht tänaseni. Ta õppis kunstikoolides Eestis ja Saksamaal Halle kunstiülikoolis. Videokunsti buumi ajal oli ta Berliinis üks rühmituse Tucholsky47 loojatest. Sinna koondus sõpruskond kunstnikke, nagu Emil Estee, Igor Wrubel, Ivo Schenkenberg, Kaspar Haus jt.
Mitmekülgse nn renessanssmehe puhul ei saa aru, kas tegemist on arhitekti, maalikunstniku või juveliiriga. Linna (Berliini) õhk teeb vabaks, see kajastub nüüd siin.
Kaasik segaks justkui identiteeti, aga ometi on ta oma ebakindluses, kuid tegelikult hoopis enesekindluses kodumaale naasnud.
Kaasik, kes näituse saatesõnades nimetab ennast Kuressaarest pärit töölise-kolhoositari lapselapseks, on mitmete variatsioonide looja, keda võib siiralt pidada sädemeks, kes balansseerib reaalsuse ja sürreaalsuse piiril, ei olegi tegelikult eraklik kunstnik, kelleks teda on peetud.
Sellises sümbioosis on Harry Liivrand teda nimetanud ka neofotorealistiks, mida on keeruline defineerida.
Kaasiku eraelu on tema privaatsus, sest primaarsed on just pildid, mis kõnetavad, tekitades publikus ise vastavaid subjektiivseid emotsioone, mistõttu ongi väga raske tema töödest kirjutada ja kirjeldada neid sellele, kes pole neid näinud.
Maurice Merleau-Ponty on raamatus «Nähtav ja nähtamatu» kirjeldanud, kuidas see, mida mina näen, ei ole minu oma samas mõttes nagu mu eramaailm. Selline väide sobib Kaasiku maailmavaatega, sest tema ja tema maailma vahel ei leidu ühtegi kohtumis- ega tagasipöördumispunkti, sest maailm on lihtsalt olemine, mida püüdis väita ka Ponty.
Kaasikut tuntakse peamiselt häguste olustike ja figuratiivsete maalide järgi. 2004 avaldas ta raamatu «Ivar Kaasik. Camera Obscura» ja 2011. aastal «Ettevaatust, kunst! Mida teha. Kuidas ja kui palju». Oma sõnul püüab ta valgustada, kuidas orienteeruda tänapäeva kunstis, aidates langetada õigeid otsuseid kunsti hindamisel.
Ta julgustab vaatajat looma endale ise pilti kaasaegsest kunstist. Ega muidu oleks näituse pealkirjaks saanud pealtnäha banaalne «Pilt». Iga pilt võib rääkida palju ka ridade vahelt. Neid sõnu ja värsse peab maalidest otsima näitusekülastaja.
Kaasiku töid on palju võrreldud saksa kunstniku Gerhard Richteri (1932) piltidega. Mõlemad tegelevad paralleelselt abstraktse ja fotorealismiga, millest tekibki sünergia, kus üks element toetab teist.
Vandersellide laulu tunnevad samuti paljud lapsemeelsed: «Kui elad oma õue all, ei tea, mis sünnib kaugemal. Oh sa pime-pime-pime, maailm on imeline!» Just selliseks õnnelinnuks võib pidada Kaasikut, kes on end üles töötanud Saksamaal, unustamata samas eesti keelt ja selle väärtusi.
Ivar Kaasik