Mustvalge ja pilvitu maailmavaade

Irving Penn. Õnnetud armastajad. 1979, New York Foto: Moderna Museet, Rootsi

Ameeriklane Irving Penn (1917–2009) oli üks maailma fotograafia suurkujusid, võrreldav ehk põlvkonnakaaslaste Richard Avedoni ja Helmut Newtoniga.

Kindlakäelise, pigem minimalistliku pildistajana, kes eelistas tühja valget stuudioruumi – ja eriti sealset teravnurkset soppi, kuhu talle meeldis oma modelle suruda. Näitusel on hea kujundusvõttena see ruumiidee taastatud.

Penni näitus on pärit Stockholmi Moderna Museeti kogudest, kuhu ta oma rootslannast naise mälestuseks hulga töid kinkis.

Penn esindab fotograafia hiilgeaega, kui see oli kunst, mis nõudis nii mõtlemist kompositsiooni üle kui ka tehnilist perfektsust, istumist punase valgusega pimikus suurendusaparaadi ja ilmutusvannide taga. (Võibolla tegid viimase osa tööst ära assistendid, ma ei tea.)

Digiajastul on palju teisiti, häid pilte tehakse miljonites, aga midagi näib vahel kadunud olevat. Puudub otsene kokkupuude materjaliga. Kus on keskendumine klõpsimise asemel? Aga siiski, Penni tööd võiks praegustele fotograafidele, ka noortele, kes on aasta tagasi digipeegelkaamera ostnud ja nüüd end profina kujutlevad, midagi öelda. Õpetada lihtsust otsima ja võimet keskenduda detailidele.

Penn eelistas staare pildistades mitte nägusid, vaid täisfiguure, tihti kummalistes poosides. Milline staaridejada. Salvador Dali, Mihhail Barõšnikov, Rudolf Nurejev, Truman Capote, Igor Stravinski, Francis Bacon ... Kultuuriklassikud, ülikondades ja kleitides. Ootamatud emotsioonid – ja ikka stabiilne asju kirja panev fotosilm. Ajalookirjutaja roll, meil on selleni – küll hoopis teises, pigem reportaažlikus stiilis – küündinud Kalju Suur ja Jaan Klõšeiko.

Penni moefotolooming on siin suhteliselt vähem esitet, aga see on ajalooliselt oluline aeg, kus moefoto muutus müügiabinõust päriskunstiks ja moekunst muutus samuti võrdväärseks päriskunstiga.

Penn pildistab moekollektsioone ja Vogue’i esikaasi üldiselt samade meetoditega kui muud. Ja see lähenemine õilistab osa moekunstile miskipärast omistet banaalsust, näidates, et seal on ka sisu.

Veel meeldis talle pildistada eksootiliste maade inimesi, jäädes samas truuks oma valge taustaga stuudiovõtete tavale. Nii Uus-Guinea elanikud kui ka lihtsad ameerika töölised, käes oma tööriistad (viide klassikalisele traditsioonile kujutada pühakuid), mõjuvad väärikalt.

Mainimata ei saa jätta tema klassikalisele vanale kunstile toetuvaid natüürmorte, lõpuks ka värvipiltidena – konnakoivad tigudega ja külmutet aedviljad ja traditsioonilisemad fotod.

Kui mõni eesti fotograaf pole seda näitust veel vaadanud, on ta teinud vea.

Fotonäitus

Irving Penn

«Üks ja mitu maailma»

KUMUs

6. oktoobrini