Tiit Terik: kelle nimel räägib vähemus?

Tiit Terik Foto: Raigo Pajula

Kodanikuühiskonna aktiviseerumise käigus on traditsiooniliste laulu- ja mänguseltside kõrvale tekkinud organisatsioonid, kes esitlevad end elanikkonna eestkõnelejatena. Keda ja millise mandaadiga esindavad kõlavate nimedega seltsid? Millal te viimati aktiivselt oma külaseltsi tegemistest ka tegelikult osa võtsite (ja ma ei pea silmas pelka šeerimist ja laikimist mõnel kodanikuliikumise Facebooki lehel)? 

Aasta-aastalt näeme ju häid ja mõistlikke kolmanda sektori ideid, mõtteid tegutsemiseks ja väärtuste loomiseks. Kui ühendused, mille eesmärgiks on teatud sõpruskonna ühendamine kindla huviala kaudu, toimivad õlitatult – näiteks rattaentusiaste ühendav liikumine, mis korraldab Tallinn Bicycle Weeki, või rõõmsameelne seltskond noori inimesi, kes korraldavad oma asumi päevi ja annavad eetrisse raadiosaateid –, siis osa ühiskondlik-kogukondlike ühenduste funktsioneerimine on minus tekitanud mõnikord küsimusi. Keda aga esindab nn vali vähemus?

Sageli koondavad niisugused ühendused inimesi, kes oma agressiivsuses suudavad ennast küll kuuldavaks ja nähtavaks teha, jättes mulje, nagu esindataks masse, tegelikult on aga nende representatiivsus ja mandaat pehmelt öeldes küsitav. Põhjust rusikaga rinnale taguda on vähevõitu, kui isegi ühenduse aastakoosolekule ei saada kokku rohkem kui paarkümmend inimest, kui sedagi. Muidugi ei saa eeldada, et sedasorti ühendused peaksid suutma kokku kutsuda konverentsikeskusetäie inimesi – teisalt ei ole siis ka eriti moraalne apelleerida mingi abstraktse hulga inimeste esindaja ja eestkõneleja nimetusele. Selline taotlus on sama maotu nagu leibkonna või heal juhul oma tänava mandaadiga esinduskogudes istumine – tegelik mandaat võtta vastu otsuseid ju puudub ning seab üleüldse kahtluse alla niisuguste käetõstmiste legitiimsuse.