Kohtunikule tulevad appi kohtujuristid

Justiitsminister Hanno Pevkur usub, et kohtujuristidest saavad tulevased kohtunikud ning neist on palju abi menetlusaegade lühendamiseks. Foto: Andres Haabu / Postimees

Kohtunike põud hakkab lõppema ja vastloodud kohtujuristide amet aitab menetlusaegu veelgi lühendada, räägib justiitsminister Hanno Pevkur.

Justiitsminister Hanno Pevkur ütleb Postimehele antud intervjuus, et kui Harju maakohtu töökorralduse muutmise eeskujul – kus konsultantide asemel võeti tööle juristid, kes suudavad kohtuniku jaoks valmis kirjutada otsuse – leitakse raha sama süsteemi rakendamiseks mujal Eestis, siis on võimalik kohtumenetlusi kiirendada ja leida uusi tulevasi kohtunikke.

Kohtumenetluste kiiruse poolest oleme Euroopas esirinnas, aga kas on ikka hästi, kui pead aasta aega kohtuotsust ootama?

Menetlusliigiti on seis väga erinev. Kui inimene on tsiviil- või haldusvaidluses vastamisi teise poole või riigiga, siis soovib ta saada lahendust võimalikult kiiresti. Kriminaalmenetluses on vastupidi – süüdistatav soovib, et vaidlus lõppeks võimalikult hilja.

Kui tuua pikkade vaidluste näitena üks abielulahutus, mis on kestnud juba üle kümne aasta, siis selle puhul oli Eesti riik sunnitud minema pooltevahelisele kokkuleppele Euroopa Inimõiguste Kohtus, kuna menetlus on nii kaua veninud. Abielulahutuse kinnitamine kohtus pole keeruline, küll on aga keeruline see, mis sellega kaasneb: laste hooldusõigused, vara jagamine jne.

Selle konkreetse juhtumi puhul oli lisaks probleem isaduse tuvastamine, kuna üks pool ei olnud DNA-ekspertiisiga nõus. Tuleb tunnistada, et selle vaidluse detaile vaadates on pooled ise teinud kõik selleks, et mitte selgust saada.

Selle juhtumi puhul asja venimises riiki süüdistada on kohatu.
Tihti võib kohtunik võtta julguse kokku ja teha otsuse, aga ta peab arvestama sellega, et on võimalik minna järgmise astme kohtusse, kus kohtunikud võivad öelda, et midagi on jäetud tegemata, midagi jäänud tähelepanuta, ja võib tulla teistsugune otsus. Ükski esimese astme kohtunik ei soovi, et tema otsus läheks muutmisele. Ja kvaliteet ei tohi menetluskiirusega suurendamisega kindlasti kannatada.

Ühe kohtuniku julgust nägime hiljuti maadevahetuse juhtumi puhul, mis sai teises astmes kardinaalselt teise suuna.

Jah, kui räägime kriminaalmenetlusest, siis maadevahetuse juhtum on näide, kus eri astmed on täiesti erineval seisukohal konkreetse nüansi puhul, mis puudutab tõendite lubatavust. Aga tsiviilasjades on ka näha, kuidas kohtu eri astmetes ja eri kohtunike puhul on väga erinev lähenemine näiteks sellele, kui pikk peaks kohtuotsus olema. Mina olen seda meelt, et otsus oleks võimalikult konkreetne ja lühike. Kohtu põhjendused peavad olema loomulikult põhjalikud.

Mis paneb meil kohtumenetlusi kõige rohkem toppama?

Praegu pole kõige suurem ajakulu mitte see, et vaidlevad pooled viibivad istungil, vaid probleem on see, et üks pool on kadunud, haigeks jäänud, hoiab mingil põhjusel eemale või ei ütle õiget aadressi.

Teine küsimus on see, et kui kohus on kõik osalised ära kuulanud ja on otsuse tegemise aeg, aga uusi asju tuleb kogu aeg peale ja vana otsus vajab kirjutamist, siis ei jagu lihtsalt aega.  Sellepärast saigi muudetud Harju maakohtus kohtukorraldust.

Kui seni olid kohtukonsultandid, kes aitasid istungit ette valmistada ja vajadusel aitasid kohtuotsust kirjutada, siis me korraldasime avaliku konkursi kohtujuristide leidmiseks, kel on suurem pädevus ja võimekus ja kes suudavad kohtuotsust kirjutada. Kohtunik vaatab selle üle ja parandab vajaduse korral. Eelmise aasta esimese kolme kuuga jõudis Harju maakohtus lahendini 263 kohtuasja. Selle aasta samal perioodil sai lahendi juba 472 kohtuasja.

Meie mure on see, et saaksime järgmise aasta eelarvesse raha, et rakendada sama asja järgmisena näiteks Tartu maakohtus ja edasi üle Eesti. Seeläbi saab kohtumenetlusi kiirendada. Huvi kohtujuristi ametikoha vastu näitab ka see, et avalikul konkursil osales ligi 200 kandidaati ja valituks osutus ligi 50 inimest.

Konsultandid nimetati lihtsalt juristideks ümber?

Ei, see pilge ei pea paika, sest ei olnud väga palju kohtukonsultante, kes konkursi läbisid. Inimesi tuli era- ja riigisektorist, loomulikult kohtust endast. Väga vähe tuli prokuratuurist ja politseisüsteemist. Pigem tuldi advokaadibüroodest ehk erasektorist riigipalgale. Lisaväärtus, mida ei osanud kohe oodatagi, oli see, et konkursil osalejatest paljud nimetasid eesmärgina soovi jätkata tulevikus kohtunikuna.