Prohvet Maltsveti varjus

Märt Avandi Taavetina Ingomar Vihmari lavastatud «Prohvet Maltsvetis» Albus. Foto: Anu Puusepp

Albus ilmutab end võltsprohvet Maltsvet.
 

Eesti teatrisuvi ei möödu ilma Albu vallata. Tammsaare Vargamäe kõrval on teiseks tänuväärseks esinemiskohaks kujunenud valla külje all olev Kukenoosi viljakuivati.

Tänavu ilmutab seal end lahkusulisest võlts(?!)prohvet Maltsvet, kellest «äranõiutud», aga eeskätt ikkagi ebaõiglusest ja viletsusest meeleheitele viidud talupojad 1861. aasta sügisel mässama hakkasid ning karistuseks sealsamas mõisniku määratud vitsahoope said. Ajalugu tunneb seda «Albu veresaunana».

Tammsaare kõrval on Albuga seotud niisiis teinegi eesti kirjandusklassik Eduard Vilde, sest just tänu tema ajaloolise triloogia 1908. aastal ilmunud kolmandale romaanile on maltsvetlus, valge laeva ootamine ja eestlaste väljaränd Krimmi omandanud kirjandusliku võimenduse.

Kõrtsmik-Kertsmik
Viljaka ja eduka lavastajana tuntud Ingomar Vihmar astub seekord dramaturgina Vilde kõrvale. Seda kogemust on jagunud tal juba varasemastki Jaan Oksa ja Friedebert Tuglase tekstide dramatiseerimisega. Kuus aastat tagasi antud intervjuus on ta öelnud, et loebki tekste, mida on raske lugeda, ja lavastab neid, mida on raske lavastada.

Kirjandusteosena Vilde Maltsveti-raamatut suursaavutuseks ei peeta. Villem Alttoa on oma Vilde-monograafias koguni kahtluse alla seadnud romaani pealkirja sisulise õigustatuse, sest Juhan Leinbergi romaniseeritud elulugu on teosesse põimitud pigem lisana.

See saab määravaks ka lavastuses, mis on pigem fragmentide (stseenide) kogum maltsvetluse ideoloogia vastuvõtu loost kui dialoogi ja lavategevuse kaudu kujunev tervikjutustus.

Maltsveti ennast me ei näe, kui selleks (paroodiliseks kujunenud) hetkeks mitte pidada esimese vaatuse lõpus Lõhmuse Taavetile (Märt Avandi) jutlust pidavat Albu vallavanemat Kalju Kertsmikku ennast.

Lavastajat võis siin ahvatleda vallavanemat kaasama Kertsmiku nimi, sest Juhan Leinberg pidas ka ise enne usulist ärkamist kõrtsmikuametit. Igatahes, kui Kertsmiku Maltsvet oma tiraadi lõpetab, viskab tema vastas tuimalt istuv Avandi klõmaka viina hinge alla.  

Jääb mulje, et tegevus toimubki enamasti kõrtsis, millest valgust suunates eraldatakse mängukohana elutoad, etenduse lõpus aga ka peksupaik. Talupoegade peksmist markeerivad trummid.

Ardo Ran Varrese muusikaline kujundus on igati õnnestunud, mida ei saa küll öelda lavastuse enda kohta. See algab vareseks kostümeeritud tegelase mõistukõnega (nii ka Vildel, aga lavastuses see kujund «ei tööta»), jätkudes kui kuuldemäng. Vaatajate eest peidus kõrtsi tagatoas räägitakse lugusid sellest, kuidas Leinbergist sai prohvet Maltsvet.

Võitleb Maltsveti varjuga
Niisiis, fookuses on Maltsveti vari, mitte aga tema ise. Selle varjuga on määratud võitlema Lõhmuse Taavet, kes tahab päästa oma naist Anu (Kleer Maibaum) Maltsveti nõidusest. Taaveti ambivalentsuse (ta on joodik, hulkur ja varas, aga peidab endas õilsat inimlikkust) mängib Avandi veenvalt välja. Teiste tegelaste puhul ei paista olevat aga piisavalt materjali eluliste karakterite vormimiseks.

Küsitavaks jäävad seostamised tänapäeva oludega: rekvisiidid (näiteks lauad-toolid 1970ndate kantseleist), jäätisesöömine, mõisahärra ametnikuülikond. Valdavalt käib teksti andmine, milles esietenduses oli üksjagu kobamist.

Ja see vaatajaid proovile panev staatilisus, mis intellektuaalse näidendi puhul oleks omal kohal, siin aga, kus tõepoolest võiksime kaasa elada ühe karismaatilise inimese saatusele ja meie esivanemate vaevadele, jääb see pigem varjuteatriks.

«Prohvet Maltsvet» ja «Albu veresaun» väärivad suuremat kujundit.

Ingomar Vihmar / Eduard Vilde