Eesti väiksus tekitab isepäraseid korruptsiooniriske

Illustratsioon: Pm

Euroraha kasutamise riskide uuring leiab, et korruptsioon on Eestis liikumas tasandeile, kus selle avastamine on kõige raskem, sh poliitilisele tasandile.

Osana Euroopa pettustevastase ameti (OLAF) neljas riigis toimunud projektist toimus ka Eestis aastail 2012-2013 uuring eurorahaga seotud korruptsiooniriskide kohta.

Transparency Internationali koordineeritud ja Eestis ühingu Korruptsioonivaba Eesti poolt teostatud uuringu järgi leidub korruptsiooni jaoks enam võimalusi ühelt poolt euroraha jagamise süsteemi tipus ehk poliitilisel tasandil ning teiselt poolt alumises osas, kuhu jääb kohalik tasand ja lõplikud ELi vahenditest abisaajad.

Seevastu nö kesktasandil, kus euroraha kasutamise projekte kaaluvad eksperdid ja komisjonid, on korruptiivselt toimetada hoopis raskem – muu hulgas ka sellepärast, et seal on tegutsemas hulk üksteist jälgivaid silmapaare.

Uuringu ühe autori, Tartu Ülikooli Euroopa kolledži direktor Kristiina Tõnnissoni sõnul on eurorahast omakasu püüdlejail põhimõtteliselt kaks võimalikku teed. Esiteks võib püüda osta ära näiteks kriitiline hulk valitsuse liikmeid ja seega mõjutada poliitilisi valikuid, kuhu raha suundub.

«Investeeringuplaanid on ju alati poliitiline otsustus ja huvide mäng,» ütles ta. «Alati saab esitada küsimust, kui läbipaistev on poliitika ja mis kaalutlustel mingi otsus tehti. Kui on raha jagamisel valida mitme võrdse kooli vahel, kas siis tuleb mängu riigi visioon või midagi muud?»

«Arvestades, kui ülepolitiseeritud on paljud ametikohad, siis võib kaalutluseks olla erakonnakaaslasele sobiv projekt või teelõik, mis jääb tema haldusalasse,» lisas ta.

Teine võimalik tee euroraha nö kõrvale toimetada on Tõnnissoni sõnul nö rohujuure tasandil. Seal saab näiteks esitada väljamaksmiseks valearveid, panna projekti sisse kulusid, mis tegelikult ei peaks toetust saama jne.

Rakendusasutustes endis on otsuseid korruptiivselt mõjutada keerulisem. «Võib muidugi üritada mõjutada näiteks projekte hindavate ekspertide arvamusi, kuid selles süsteemis on palju kontrollmehhanisme,» märkis uuringu autor.

Kui euroraha saamiseks taotlus sisse antakse, siis tavaliselt vaatab selle kõigepealt läbi inimene, kes kontrollib, kas taotlus vastab tehniliselt nõuetele. Järgmine aste on ekspertkomisjoni hinnang, kusjuures taotleja üldjuhul ei tea, kes on ekspertkomisjoni liikmed. Siis vaatab asja läbi juhtkomisjon ning veel üks tase otsustamisel asub ministeeriumides.

Seega, märgib Kristiina Tõnnisson, tuleks kõveraid teid pidi tulemuse saavutamiseks välja mõelda, kuidas mõjutada neid kõiki nelja projekti läbivaatamise etappi või siis üht etappi niimoodi, et mõju oleks läbiv.

Tema sõnul võib samas tõdeda, et euroraha rakenduse asutused ägavad auditite all – kui üks lõpeb, algab järgmine ning mõned asutused kaaluvad eraldi inimeste töölepalkamist, et vastata audiitorite järelepärimistele.

Uuringu järgi on Eestil väikese riigina teatud spetsiifilised riskid ELi fondide raha kasutamisel. Meie väiksus tähendab, et napib inimesi, aega ja raha. Paljudelt avaliku sektori ametnikelt ja teistelt töötajatelt nõutakse mitme rolli täitmist ühel ja samal ajal, mis võib viia huvide konfliktini.

«Väikeriikides peavad inimesed olema multifunktsionaalsed, mis tähendab poliitika ja bürokraatia kokkusegamist samavõrd, kui see tähendab teiste funktsioonide ühendamist,» öeldakse uuringu kokkuvõttes.

Ka tänavu kevadel tehtud intervjuud euroraha rakendamise asutuste esindajatega viitasid huvide konfliktile, mis on tekkinud «ühe isiku paljude rollide ja tendentsi tõttu, et väikeses riigis tunnevad peaaegu kõik kõiki».

Kristiina Tõnnissoni sõnul ei pruugi need inimesed, kellest üks on toetusesaaja, teine aga näiteks sama projekti ekspert, ametlikult omavahel kuidagi seotud ollagi. Kuid tegelikkuses nad liiguvad ja suhtlevad ühes võrgustikus, olles näiteks koolikaaslased.

Euroraha jagamisega on Eestis seotud suhteliselt piiratud hulk inimesi, nende hulk võib Tõnnissoni sõnul jääda tuhatkonna suurusjärku. Ühes asutuses kaasatud ekspertide hulk jääb enamasti poolesaja ringi.

Nende inimeste rollid võivad vahetuda ja muutuda – ükskord projekti ekspert, järgmisel korral sama valdkonna projektiga toetusesaaja.

«Hästi palju sõltub sellisel puhul inimese enda vastutustundest, kas ta näeb, et selles võib olla huvide konflikt. Ka sellisel juhul, kui otseselt konflikti ei tunnetata, kuid võib olla potentsiaal selle tekkimiseks, oleks ikkagi õigem end taandada, et otsused oleksid mitte ainult sisuliselt, vaid ka näiliselt õiglased,» märkis uuringu autor.

Teatud teemade puhul töötab selline mehhanism, et isegi kui eksperdile pole ametlikult teada, kellele raha andmist parasjagu otsustatakse, siis tegelikult on see selge, kuna ainult paar tegijat Eestis üldse ongi.

Samas ei saa ka kehtestada rangeid reegleid, et inimesed ei tohi olla varem koos töötanud või saada koos koolitust, sest siis langeksid kõik võimalikud osalised ära ja keegi ei saaks lõpuks midagi teha.

Uuringus tõstetakse esile, et Eestis on suhteliselt suur tööjõu voolavus. See tähendab, et väikeses süsteemis, kus kasvõi üks inimene töölt lahkub ja omandatud kogemused ning teadmised kaasa viib, tekib teadmiste nappus ja kaastöötajaile langeb suurem koormus. See aga omakorda võib viia vigadeni – sealhulgas on aastatel 2007–2013 ELi struktuurivahendite vahehindamine näidanud, et tööjõu voolavus on põhjustanud viivitusi projektide elluviimisel.

Võrreldes näiteks Lätiga on Tõnnissoni sõnul selgunud, et Eestis on üritatud euroraha anda veidi kõigile ja igale poole, see tähendab, et probleemiks võib saada killustatus. Näiteks Lätis on rahajagamine koondunud enam Riia ümber.

Keerukad riigihanked

Üks Eestis ilmnenud probleem euroraha kasutusel on Tõnnissoni hinnangul väga keeruline riigihangete seadus. «Võib esineda juhtumeid, kus eri riigi­struktuurid tõlgendavad asju erinevalt. Üks ütleb, et teatud kulud on abikõlblikud, teine ütleb, et ei ole.»

Tõnnissoni sõnul ei ole täpset selgust, kui suur osa väljaselgitatud rikkumistest on tahtlikud pettusekatsed, kui suur osa aga teadmatusest või muudel põhjustel tehtud vead.

Nende projektide puhul, mida teevad riigiasutused, on motivatsiooni tahtlikke pettusi korraldada vähem kui erasektoris, leiab uuringu autor.

«Eriti keerulised on ehitusprojektid,» märkis ta. «Näiteks on keeruline hinnata, kas mingile objektile läheb tegelikult sisse 10 või 13 kuupmeetrit betooni. Sellistes hägusemates kohtades saab korruptsiooni kõige kergemini sisse tuua.»

Uuring leiab, et üldiselt valitseb riigiteenistujate seas hirm teha vigu või käituda nii, et seda võidakse tõlgendada petturliku korruptsioonina. Kahtluste korral euroraha kasutuse asjus on Tõnnissoni sõnul kõige õigem pöörduda siseaudiitori poole, tõsisematel juhtudel aga politseisse.

Tõdemusi ELi raha korruptsiooniriskide uuringust

•    Enam kui pooltel juhtudel tuvastatakse rikkumised esimesel kontrollitasandil.

•    Suurem osa rikkumistest on seotud abikõlbmatute kulude tegemisega.

•    ELi fondide rakendamise nõrgim valdkond on riigihange, mille seadust peetakse väga segaseks ja menetlusi äärmiselt bürokraatlikuks.

•    Intervjueeritavad märkisid, et «õige» kriteeriumi mõiste võib mõnel juhul olla subjektiivne ja sõltuda hindajast.

•    Tõsiste kahtluste korral soovitatakse asutustel pöörduda politsei poole. Siiski ei kipu suurem osa asutusi seda võimalust kasutama.

•    Nii mõnigi politseile avaldatud juhtum näitab, et ilma politsei abita olnuks pettust tuvastada peaaegu võimatu.

•    Väikeste projektide arvu võiks vähendada, et keskenduda rohkem suurematele, olulistele projektidele, millel on ühiskonnale loodetavasti suurem mõju.

•    Kui väiksem arv isikuid on sunnitud täitma mitut rolli, kasvab huvide konflikti oht.

•    Eestis ei ole pettuste ja korruptsiooni ärahoidmisele pühendatud piisavalt tähelepanu.

•    Enamik intervjueeritavatest arvab, et auditeid on Eestis liiga palju.