Juhtkiri: õhukeseks venitatud perearstisüsteem

Riik on otsustanud väiksemates Eesti kohtades ette võtta perearstide nimistute liitmise. Kui mõnes piirkonnas on elanikke liiga väheks jäänud, ei majanda arstid end seal töötades ära.

Teine, samuti nimistute liitmisele viiv olukord on see, kui perearst piirkonnast lahkub ja uut arsti, kes koha üle võtaks, tulemas ei paista. Mõlemal puhul on nimistute liitmine loogiline samm ja oleks ebaõiglane seda riigile ette heita. Küll aga peab tunnistama, et sel puhul langeb kahtluse alla vähemalt üks, kui mitte mõlemad argumendid, millega perearstisüsteemi loomist omal ajal põhjendati.

Kui 1993. aastal alustas Eesti perearstisüsteemi väljatöötamist, oli see mõneti sundkäik: oli saanud selgeks, et nõukogudeaegsele suurele haiglavõimekusele ja jaoskonnaarstidele rajatud süsteemiga riik edasi minna ei jaksa. Mõte oli luua selle asemel korraldus, mis lähtuks kahest peamisest põhimõttest: esimene arstiabitasand peab olema inimesele lähedal, ja arstidel oleks seega võimalus tunda oma piirkonna inimesi paremini ning seeläbi osata anda ka ravi asjus paremat nõu.