Anneli Ammas: mõtleme kaasa, mitte ei kaasa

Anneli Ammas Foto: PEETER LANGOVITS/PM/SCANPIX

Nii suuri ja oluliselt maastikku muutvaid rajatisi nagu kavandatav kiirrongitee Tallinnast Eesti-Läti piirile suudab vaesevõitu väikeriik sajandigi jooksul ette võtta vaid üksikuid.

Võrdluseks võib tuua Kumu või Eesti Rahva Muuseumi, mis hinna poolest on küll hoopis teises suuruses – ühe ERMi saaks kümne kilomeetri raudtee eest. Kui isegi Euroopa abiraha raudtee-ehituseks välja võtta, saaks raudteed ERMi raha eest vaid paarkümmend kilomeetrit rohkem. Uue raudtee pikkus oleks Eestis 230 kilomeetrit.

Ka oma eesmärgi poolest on raudtee midagi muud kui rahvuskultuuriehitised. Pigem võrreldav Saaremaa sillaga. Sisu mõttes aga peaks ka raudtee eeldama ühiskondlikku kokkulepet, et oleme valmis nii suure kulutuse ühisest rahakotist tegema. Raudtee puhul veelgi otsesemalt, sest see tuleb oma rajatistega tuhandete inimeste elupaiga keskele. Aga kas on? Millal oleme kiirraudtee ehitamises kokku leppinud? Kas see on olnud üks riigikogu valimiste peateemasid, kas rahvas on valitsejaile andnud volituse seda raudtee-asja ajada? Rail Balticust on kõneldud aastaid, aga ilmselt ei eksi, kui väita, et Haapsalu raudtee taastamine või Saaremaa sild tunduvad Eesti inimestele lähedasemad kui kõrvu lukku paneva kiirusega läbi Eestimaa Euroopasse kihutav imerong.