«Ma tegin muuseumi!»

Portelani- ja fototoas: Rene Kirspuust vasakul Tartu kohtumaja vanal mööblitükil on näha Moskva kunstniku Igor Klimenkovi «Ujuja pea» ning portselanist laevuke. Kirspuust paremal asub ruum, kus saab olema teetuba. Foto: Toomas Huik

Kuigi Rene Kirspuu (39) kutsub oma kolme kuuga sündinud lapsukest, Tallinna vanalinnas Suur-Karja 2 asuvat Tallinna Portreegaleriid muuseumiks, on tegu täiesti omanäolise ettevõtmisega, ja üldse mitte muuseumiga.

Eraldi sissekäiguga näitusesaal moodustab 15. sajandist pärit hoones asuvas kompleksis küll 400 ruutmeetrit, ent see pole kaugeltki kõik. Teisele korrusele viiv trepp viib huvilise kõigepealt keskaegse lae- ja seinamaalinguga šampanja­baari, kus kasutatakse Hermés’i nõusid, Baccarat’ toole, Dolores Hoffmanni vitraažidega laudu ja baariletti, mis Tartu kohtu 1932. aastal valminud mööblist letiks ümber ehitatud.

Järgmistes ruumides on uudis­tamiseks Moskva portselanikunstniku Igor Klimenkovi ning fotokunstnike Jegor Zaika ja Vladimir Glõnini taiesed, ning veel edasi avab septembris uksed teetuba, mille tarvis juba praegu Siberis Altai krais taimi korjatakse.

Endalegi üllatus

Ent põhilist tähelepanu väärib siiski sopiline galerii, kus kuni juuli lõpuni eksponeeritakse fotonäitust «Hingevalu» Nõukogude Liidu esimesest presidendiprouast Raissa Gorbatšovast. Esimese viie nädalaga külastas väljapanekut üle 1500 inimese, juuli kohta pole Kirspuu veel kokkuvõtteid teinud. Igatahes on ta menust üllatunud ning tunneb selle üle siirast heameelt – kui huvilisi poleks, poleks ju asjal mõtet. Seda enam, et kõik fotod sai Mihhail Gorbatšoviga tema erakogust valitud.

«Eks see on mulle endale ka üllatus, et mul nüüd muuseum on,» kinnitab Rene Kirspuu. «Mul pole ju otseselt midagi muud teha. Palgatööle ma minna ei taha, sest kardan, et sellist palka pole olemas, ja siis mõtlesin, et võiks ise midagi teha. Et oma ajast iseenda, mitte teiste unistusi täide viia,» põhjendab ta galerii sündi. «Tegelikult on galerii loomine vaid etapiks, kuidas huvitavatele inimestele lähemale jõuda ja uurida asju, mis mind ennast sügavalt huvitavad. Tahan, et väljapanekud kõnetaksid inimesi inimlikult, et need sunniksid enda sisse vaatama.»

Et näitus Gorbatšovast hingekeeli puudutab, pole kahtlust. Kui tihti olete näinud, et inimesed näitusesaalist veekalkvel, et mitte öelda pisarsilmil väljuvad? Ega vast olegi. Aga siin sellist asja näeb ja võib-olla kogete seda ka ise.

Mees tunnistab, et mitte mingisugust materiaalset tagasisidet ta oma ettevõtmisel ei näe. Firmade, kultuuriministeeriumi või kultuurkapitali uste taga toetusraha mangumas käia pole tema stiil. «Ma isegi ei tea, kus ja kuidas seda teha. Olen täiesti sõltumatu, ma pole teinud kellegagi koostööd. Jah, see kõik maksis palju, aga ma ei viitsinud isegi kalkuleerida – nii nagu kavandasime, nii ka tegime. Aga sellepärast ongi mul siin see peaaegu poehindadega šampanjabaar, mis nagu muuseumgi töötab iga päev keskööni. Jätsin sihilikult veinid ja õlled välja, sest need pole minu külastajate rida,» selgitab ta.

Kirspuu sõnul on kõige suurem tunnustus talle tagasiside külastajatelt. «Eriti vanematelt inimestelt (vanematele kui 60-aastased on gale­riikülastus tasuta, aga ka neile, kes tunnistavad, et neil 5-eurost piletiraha pole – toim), kes on tihti olnud tänades väga emotsionaalsed. Ütlen ausalt, see on tänapäeval haruldane. Eriti meeldiv on, et see tänu on personaalne. Nad ju näevad, kes on selle teinud.»

Galeristi kinnitusel on tal ka majaomanikuga, kes pidavat olema suur kunstihuviline ja esteet, väga vedanud. Sest just omanik soovinud, et vana maja vanalinnale nii omasest ostu-müügi mentaliteedist erinevat hingust saaks.

Plaanid paigas

Järgmisedki näitused on Kirspuul juba paigas. Sel nädalal sõitis ta Moskvasse, et tuuseldada filmistuudio Mosfilm kostüümilaos ja sealsed säravamad pärlid meieni tuua. Seejärel loodab ta eksponeerida näitust naftakompanii Jukos endisest juhist Mihhail Hodorkovskist. «Lisaks on ju üle maailma palju huvitavaid kollektsionääre, kelle kogud ei paku huvi suurtele muuseumidele. Peaasi, et kõik näitused oleksid inimkesksed,» avab Kirspuu tulevikuplaane.

Ometi ei kavatse ta oma aega vaid galeriile pühendada. Juba mõlgub mõttes korraldada rahvusvaheline konkurss «Tallinn Photo» ning endiselt huvitab teda kirjastamine.

Venemaa on taas hakanud ennast välismaailma eest sulgema ja vene keele tundjaid jääb üha vähemaks – alla 30-aastased ei oska seda keelt isegi endistes sotsialismimaades. Samas jaguks huvitavale tõlkekirjandusele huvilisi kindlasti, ja siin näeb Kirspuu potentsiaali nii Eestil, Soomel kui ka Rootsil.