Marek-Andres Kauts: riigi äriühingud ja saladuste kaitse

Marek-Andres Kauts. Foto: Priit Simson.

Eesti Energia ärisaladust sisaldavate nõukogu koosoleku materjalide lekkimine tänavu kevadel tõi avalikkuse ette riigi äriühingutes ja sihtasutustes juba pikemat aega eksisteerinud probleemi. Ehkki lõviosa nõukogu liikmeid on kahtlemata hoolsad ja tegutsevad parimas usus, esineb tõrvatilku meepotis. Lekitajad pakuvad küll ajakirjandusele tööd ja lugejatele uudishimu rahuldamist, kuid kahjustavad märkimisväärselt ettevõtet ning seeläbi riigi vara.

Selliseid lekkeid on toimunud ka varem. Lekitajad ja lekkest võitvad osalised, kes kahtlemata riigiettevõtete ja sihtasutuste kõrgeid panuseid arvestades eksisteerivad, on jäänud avalikkuse eest varjatuks. Etteruttavalt väärib ka märkimist, et kuna lekitamiskahtlus puudutab nõukogu liikmeid, ei ole teemat asjakohane asetada nn vilepuhujate konteksti, kelle tegevust teatavatel juhtudel on võimalik argumenteerida põhiõiguste ja -vabadustega.

Ka kõige avatumates riigi äriühingutes on paratamatult konfidentsiaalset informatsiooni, näiteks tehnoloogiatega või ettevõtte tegevusplaanidega seotud ärisaladused. Sihtasutuste puhul asutuse kliente, näiteks toetuse taotlejaid puudutav info, mille lekkimine rikub võrdse kohtlemise printsiipi. Samuti jooksev teave igapäevase tegevuse kohta, mille kontekstist välja rebituna ja moonutatud selgitustega lekitamine on kindel viis tegevjuhtkonna suhtes negatiivsete seisukohtade esilekutsumiseks. Lekitatud ja kontekstist välja rebitud info põhjal läheb lumepall veerema ja avalikkuses on kiire süüdimõistmine garanteeritud veel enne, kui teine pool vastulausega reageerida jõuab. Šampanjat saab avada vaid korra ja vastulause uudisväärtus ning kandepind ei ole skandaali üles puhunud lekitatud infoga võrreldav.