Ülemöödunud aasta alguses, nüüd juba kurikuulsaks saanud araabia kevadel, kukutati 30 aastat Egiptust vaaraona valitsenud Hosni Mubarak ja läinud aasta suvel pääsesid seal võimule uued poliitilised jõud – usulised radikaalid Moslemi Vennaskonna (al-Ikhwan al-Muslimun) näol. Millegipärast hakati mõnedes ringkondades nägema neid kui Egiptuse liberaliseerijaid, demokratiseerijaid ja inimõiguslasi. Paljud lootsid, et nüüd hakkavad puhuma uued tuuled ja rahva elu läheb paremaks, korruptsioon väheneb ja Egiptuse majanduslik olukord paraneb. Õige küll, uued tuuled hakkasid tõepoolest puhuma, aga need olid hoopis islamistlikud tuuled.
Seesugused lootused ja meeleavaldused tundusid mulle juba 2011. aasta alguses, kui Mubarak kukutati, absurdsena. Islamistid, olgu nad Moslemi Vennaskond või kes iganes, ei taha üldiselt ühtegi enda valitsetavat riiki demokratiseerida. Neid ei huvita majanduslike ja sotsiaalsetele probleemide lahendamine, vaid islami propageerimine, Islami Vabariigi ehk jumalariigi ehitamine.