«Hamlet» Stenbocki lossis

Uhked Eesti üle: Osric (Indrek Apinis, tagareas vasakult), Laertes (Robert Annus), Hamlet (Üllar Saaremäe), Horatio (Eduard Salmistu), Guildenstern (Velvo Väli) ja Rosencrantz (Tarvo Sõmer) ning Gertrud (Epp Eespäev, esireas vasakult), Claudius (Indrek Saar), Polonius (Peeter Tammearu) ja Ophelia (Kersti Heinloo). Foto: Gabriela Liivamägi

See pealkiri pole välja imetud opositsionääri kibestunud sulepeast. Kõik, kes on selle lavastuse reklaamplakatit ja -fotosid näinud, on ammugi aru saanud, millisesse aegruumi Roman Baskin ja Ervin Õunapuu oma teose asetavad.

Mängusaali sisenedes võtab meid vastu võimupartei kampaania, mis kutsub valima ilmeksimatuid … Monitoril jooksevad tänased päevauudised ning taustaks kõlab Lennart Meri pajatusi. Ei jää siis kriitikulgi muud üle, kui lavastaja pakutud mängureeglid vastu võtta ning päevapoliitikaga tegelema hakata.

Enne aga tänu ühe puhtkunstilise elamuse eest. Minu jaoks oli lavastuse kõrghetkeks Tõnis Mäe lavale ilmumine. Sellest kiirgas äkki sellist sõnatut mõistmist, kaastunnet ja armastust Hamleti suhtes, et sai selgeks: too lavastaja tahtel esimesest näitlejast esimeseks muusikuks muutunud tegelaskuju polnud sugugi pärit lihtsalt üleeilselt Tõnise kontserdilt.