Oscari võitnud dokumentaalfilm elustab surnuks usutud muusiku

Rodriguez, tema see on – laulja, keda võrreldakse Bob Dylani endaga. Foto: Hal Wilson / Sony Pictures Classics

Uus muusika on internetiajastul kättesaadavam kui kunagi varem. Liigagi. Avastada midagi vana ja unustatut on teistsugune tunne, mis lisab muusikalisele elamusele salapära ning ajalugu, müsteeriumihõngu ja võimalust uue leiu kohta vähimaidki infokilde jahtides detektiivitööd teha.

Üht sellist detektiiviseiklust Rootsi režissööri Malik Bendjellouli tänavu parima dokumentaalfilmi Oscariga pärjatud «Searching for Sugar Man» jälgibki – kahe Kaplinna fänni Stephen (Sugar) Segermani ja Craig Bartholomew Strydomi rännakut müstilise ja müütilise muusiku Sixto Rodrigueze jahtunud jälgedes.

Rodriguez, Mehhiko juurtega Detroiti muusik, salvestas 1970. aastal albumi «Cold Fact», kettatäie lugusid, mida ta suitsustes baarides mänginud ja laulnud oli, plaadi, mis nagu erutunud produtsendid tollal uskusid, teeb Rodriguezest superstaari, suurema kui Bob Dylan.

Album ilmus ja jäi allahindluskorvidesse vedelema. Huvi oli null ka järgmise, aasta hiljem ilmunud «Coming from Reality» vastu. Plaadifirma loobus Rodriguezest ja Rodriguez muusikast. Lugu, milliseid on miljoneid.

Lõuna-Aafrika superstaar

Miks aga film just Kaplinnast alustab? Sest lugu läks Rodrigueze teadmata edasi, tema esikplaadi koopia jõudis müstilisi teid pidi Lõuna-Aafrikasse, kus piraatkoopiate abiga sai Detroiti poolkodutust muusikust superstaar. Kohalikud plaadifirmad andsid tema plaadid uuesti välja ning hinnanguliselt müüdi neid umbes pool miljonit eksemplari.

«Searching for Sugar Man» haarab kinni Lõuna-Aafrikas levinud Rodrigueze müütidest, mille kohaselt sooritas ta juba 1970ndatel enesetapu. Kuidas täpselt, selles uskumused lahknevad ning film toob need lood kõrvuti ekraanile. Vaataja, kes lauljast midagi kuulnud pole, jääb kõike uskuma, kuni lauale lüüakse uued faktid – Rodriguez olevat elus ja terve ning tegevat endiselt Detroitis ehitustöid.

Filmi pealkiri annab osaliselt ette ka sisu – fookuses ei ole niivõrd Rodrigueze isik ja elu, kuivõrd tema otsingud. «Sear­ching for Sugar Man» otsib Rodrigueze jälgi koos Lõuna-Aafrika fännidega, lähtudes vaid teadmistest, mis neile teekonna alguses kättesaadavad on.

Nii on kõrvale jäetud ka fakt, et 1970ndate lõpul ning 1980ndate alguses osati Rodrigueze muusikat hinnata ka näiteks Uus-Meremaal ja Austraalias. Viimases tegi ta ka mitu kontserttuuri ning ilmutas live-albumi.

Filmi vaatepunktist polegi see oluline – tähtis on, et vaataja teeb Rodriguezega sarnasel moel tutvust Lõuna-Aafrikaga. Kõigepealt on muusika, siis hägusad fotod, siis müüdid ja legendid ning alles lõpuks aina selginev ajalugu.

Kuhu kadus raha?

Ka vaatajale peab alguses mõju avaldama vaid muusika, mida tutvustab tulihingeline fänn. Nii nagu muusika tollal leviski. Ning muusika saab hakkama, hoolimata aukartustäratavatest võrdlustest Dylani, Elvise ja Biitlitega, kellega Rodri­guez usuti Aafrikas täiesti võrdne suurus olevat.

Need võrdlused võiksid aastakümneid hiljem kõlada naeruväärsete tühjade sõnakõlksudena, kuid Rodrigueze muusika, mis filmis igal sammul kõlab, tõestab end ja oma staatust. See muusika võiks olla, ja «Searching for Sugar Manis» ongi, samal pulgal Dylani ning teiste sama aja tippudega.

Film mängib vaatajaga, süvendades Rodrigueze müütilisust, pannes alul uskuma, et ta ongi aastakümneid tagasi vägivaldselt iseenda käe läbi surnud, olgu siis end maha lastes või põlema pannes. Lummavad animeeritud stseenid ehitavad müüdi ümber pildi hägusast elust räsitud linnas, korduvad muusikalised motiivid ning üksikud tuhmunud fotod hoiavad vaatajat kinni tundes, et me oleme tunnistajaks traagilisele loole, mille lõpp ei saa olla õnnelik.

Otsingud viivad Rodrigueze jälgedes Ühendriikidesse, jälitades raha, mis Lõuna-Aafrika plaadimüügist ju ometi Rod­rigueze suunas liikuma oleks pidanud. Otsinguil pinnitakse produtsente ja plaadifirmategelasi, lõbusaim neist plaadifirma boss Clarence Avant, kes raha teekonnast midagi ei tea ega teada taha. Olgu rahaga kuidas on, Rodriguezt peavad kõik kadunud geeniuseks, tema muusika ebaedu aga müsteeriumiks.

Film jätab oma kangelase pärast leidmist ning Aafrika-tuuri taas tööellu, lugu elab pärast filmi lõppu ning filmi toel aga edasi. Oscariga pärjatud filmi järelmõjuna on Rodrigueze albumid taas välja antud, ta on esinenud telesaadetes ja festivalidel, tänavu näiteks ka mainekal Glastonbury festivalil.

Endiselt ümbritseb teda aga filmi abiga Aafrikast maailma levinud müüt, ta tuleb, annab kontserdi ning sukeldub siis tagasi salapärasse.

«Searching for Sugar Man»

Režissöör Malik Bendjelloul

Rootsi-Suurbritannia 2012

Alates 19. juulist Tallinna kinodes Sõprus ja Coca-Cola Plaza ning Tartu kinos Ekraan