Jass Kaselaan – kapten Nemo või Pheidias?

Siit see jumala hääl tulebki. Foto: Peeter Sirge

Jass Kaselaane skulptuuridel näib tavaliselt olevat mingi tähenduslik külg. Sõnum, mille edastamiseks kunstnik oma teose on loonud. Ja kuigi see ei ole tingimata teoste olulisim tasand, algab ka alljärgnev analüüs just sellest kui kõige ligipääsetavamast tahust.

Kaselaane jumal on kõikjalviibiv, kuigi samas ka kergelt müstiline «tehniline asi». Jumala häält püüdev antenn kunstihoone galeriis meenutab laeva. Noa laeva? Ja helifooni põhjal võiks end kujutada kapten Nemo Nautiluse masinaruumi.

Need ei ole Kaselaane loomingu kontekstis juhuslikud ega ootamatud paralleelid. Alkeemiliste lahenduste lembus ja huvi usuküsimuse vastu on olnud ka kunstniku varasemate näituste keskmes. 2011. aastal ehitas ta Hobusepea galeriisse igiliikuri («Valgus on meie jõud») ja 2012. aastal püstitas Tartu Kunstimajja kiriku («Aed»).   

Näituse «Jumala hääl» keskme moodustab hiiglaslik tehniline seade, mis vahendab jumala häält. Paralleelid kuldvasikaga on siin väga kerged tekkima. Jumal on kõikjalolev ja kõikvõimas, ent ikkagi – või seda enam – oleks vaja meediumi, läbi mille ta saaks meiega kõnelda.

Galerii esimest saali täitev antenn on liiga suur, et olla tervikuna vaadeldav. Kuid see, mis esmapilgul võib tunduda ebaõnnestumisena, on Kaselaane varasemast loomingust tuttav võte, kooskõlas näitust moodustava masina sisu ja esteetikaga.

Erinevalt näiteks kineetilisest kunstist, mille eesmärgiks on vaataja kaasamine, lülitab Kaselaan oma teostest vaataja teadlikult välja. Puhtformaalsel tasandil ta justkui ignoreeriks asjaolu, et teosel üldse vaataja on. (Olgu rõhutatud, et see on autori poolt teadlikult juhitud kogemus.)

Tinglikult võib näitusel esitatud seadeldist vaadelda kui sõgeda leiutaja kinnisideed. Ning selle rõhutamiseks ei ole paremat võtet kui muuta see hoomamatuks, teosena esmapilgul vaadeldamatuks.

Samas tekib ka kaudne ja kummaline paralleel seitsme maailmaime hulka kuuluva
Zeusi skulptuuriga (Pheidias), mis hõlmanud samuti suurema osa templist, mis seda ümbritses. Kuivõrd suurus on suhteline, peab selleks, et sisu mõjuks monumentaalselt, ümbritsevat ruumi olema vähe. Ja et seade mõjuks müstiliselt, ei tohi selle mehhanism olla eksponeeritud – see paikneb mustas kastis galerii seina ääres.

Kaselaane teoste maskuliinsus, mis kõiki külalisi ilmselt ennekõike rabab, ei tulene mitte mehhanismi esitamisest esteetilise objektina, vaid ennekõike autori sisulistest valikutest ja teoste üldvormilistest iseärasustest nagu suurus ja viimistluse rohmakus.

Ent samas: kui liikuda galerii tagumisse ruumi, mille seina katab hiiglaslik maal, ilmneb Kaselaane teoste maaliline pale.

Must ühevärvilisus on iseenesest kõnetu, kuid pinna suuruse tõttu muutub selle tumm tekstuur poeetiliseks ja aitab ka esimese saali metallirägas näha rohmakat ilu. Nii et kui Kaselaane loomingut kuidagi iseloomustada, tuleks rääkida plastilisest graafikast.

Jass Kaselaan