/nginx/o/2011/12/30/895904t1he0ba.jpg)
Majandusmehe ning kunagise haldusreformi eestvedaja Raivo Vare sõnul on Eestis vaja kiiresti teha tõmbekeskustepõhine haldusterritoriaalne reform ning kui lähiajal midagi ette ei võeta, on majanduslikest keskustest eemal asuvad piirkonnad paarikümne aasta pärast inimtühjad.
Vare kirjutas Postimehes ilmunud arvamusloos, et Eesti rebeneb üha enam keskelt kaheks, üks pool jääb Tallinna ja teine, väiksem pool, Tartu suunas. «Kui areng isevoolu jätkub, siis läheb muster paratamatult samas suunas edasi. Kui mitte midagi lähiajal ei tee, siis nii paarikümne aasta pärast ongi suurem osa nendest peamistest majanduslikest keskustest eemal asuvast Eestist üsna inimtühi,» märkis Vare.
Ta nentis, et siis tuleks ühiskonnana kõvasti maksma hakata, et mõistlik elukorraldus Türil, Alutagusel või mujal säiliks, mida on vaja muuhulgas kasvõi seepärast, et säilitada mingigi kontroll territooriumi üle.
Ta tõdes. Et läbi ajaloo on inimeste asustuse teke ja areng toimunud eelkõige transporditaristu põhiselt. «Vaadakem vaid Eesti paljude piirkondlike keskuste arengut. Olgem realistid, kas näiteks Rapla, Jõgeva, Tapa, Türi, Mõisaküla, Valga ja paljud teised asulad oleks need, mis nad olid ja on, kui sinna poleks ehitatud omal ajal raudteed? Just eelkõige tollane kõige efektiivsem transpordiliik – raudtee – ning põhi- ja tugimaanteede ehitus võimaldas neis kohtades tekkida ja areneda tööstustel ja ümbritsevat piirkonda teenindavatel muudel äridel ning selle läbi luua sobiva elukeskkonna suhteliselt suurel osal Eestist,» tõdes ta,
Vare sõnul tuleb võtta omaks, et majanduskeskustesse liikumise kasv on objektiivne protsess, mida saab vaid püüda mõnevõrra leevendada. Selleks peab vaatama, millistesse väiksematesse kohtadesse saab tuua natukesegi tagasi reaalmajanduslikku tootmist ja teenindust, stimuleerides ettevõtete loomist ja luues seeläbi inimestele töökohti.
Ta märkis, et karmilt puhtmajanduslikult ei oleks võib-olla vaja ka mõnda tänast tõmbekeskust, kuid pigem tuleks püüda arendada neid kohti, kui hakata kusagile hõreasustusse tekitama uusi keskusi ja tööstust, mis on täiesti ebareaalne.
Vare sõnul ei ole valdade vabatahtlik ühinemine kohaliku konjunktuurse ja subjektiivsetest enesesäilitamise huvidest kantud lähenemise ja pikema vaate puudumise tõttu ratsionaalseim tee. Seetõttu on tihti tulemuseks poolikud lahendused, mis võivad kohati vägagi ebaratsionaalsed olla ning ainult riigi tasandil saab tervikpilti silmas pidada.
«Kõige parem lahendus on anda ette kindlad mängureeglid, kuidas vabatahtlikult ühineda. Kui neid tingimusi ei täideta mingi mõistliku aja jooksul, siis tuleb rakendada ka sundi. Seejuures reformi mudeli mõttes ei ole vaja jalgratast leiutada, vaid loovalt ära kasutada kogemust, mida teised riigid on just selles võtmes edukalt rakendanud. Kindlasti tuleb lahendada ka kohalike juhtide personaalne küsimus – mure, et mis minust saab. Neile tuleks garanteerida töö järgmiseks valimistsükliks, see on kokkuvõttes kergem lahendus kui ilma selleta, sest muidu on nad valdavalt muutuse vastu,» märkis Vare,
Vare sõnul on Tallinn nii tugev, et peab ise hakkama saama, ja seetõttu tuleks teda ausalt, kuid targalt diskrimineerida muu Eestiga võrreldes, aga mitte poliitilise kiusu pärast, nagu seda praegu tihti näha võib.
Tulumaksu tuleks Vare hinnangul ümber jagada nii, et Tallinn saab omale laekuvast väiksema protsendi ja Alutaguse palju suurema. Ning ainult suuremates tõmbekeskustes võib rääkida kõige ülevalhoidmisest omavalitsuse enda poolt, mujal tuleb paratamatult doteerida, nentis ta.
«Ka ei ole kusagil leiutatud midagi paremat kui spetsiaalsed stimuleerivad meetmed ettevõtluse toetuseks, tagamaks selle arengut talle muidu objektiivselt vähem atraktiivsetes piirkondades. See aga tähendaks vastavate meetmete varieeruvate pakettide väljatöötamist, mida rakendada sõltuvalt sellest, kas tegu on majandusliku tõmbekeskuse ja selle lähiümbruse või hõreasustusalaga,» kirjutas ta.
Ta märkis, et kui lähiajal mitte midagi ei tehta, on asja nimi loodusliku valiku viimine absurdse lõpuni ja suurte Eesti piirkondade peaaegu täielik tühjenemine muutub pöördumatuks.
«Kui veel kaua molutada, siis on ühel hetkel tõepoolest rahu majas, aga selline rahu, nagu kipub olema kalmistul või põlislaanes. Isegi kui see kellelegi meeldib, ei saa meie riik ja rahvas endale seda siiski lubada,» kirjutas Vare.