Sarimõrvari toidublogi

Ütle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen, keda sa sööd. Hannibal Lecter (Mads Mikkelsen) serveerimas Jack Crawfordile (Laurence Fishburne) õhtusööki, mille peamine koostisosa ei pärine kohalikult turult. Foto: kaader seriaalist

«Hannibal» toob menuka doktor Lecteri suurelt ekraanilt väikesele.
 

Eile Sony Entertainment Televisionis esilinastunud «Hannibal» on NBC kanalil oma hitistaatuse juba tugevalt kinnistanud. Vähem kui kuu aja eest esimese hooaja finaalini jõudnud seriaal on suutnud endale pandud ootusi tublilt tõestada, täitnud Tumblri sotsiaalvõrgustiku vere- ja toidupiltidega ning teinud Hannibal Lecteri maailma taas hirmsaks ja pingeliseks.

«Voonakeste vaikimine» sai uhkustada mitme Oscariga, sarjaga nime jagav film saab aga uhkustada poole miljardi dollarilise kassatuluga. Kuigi Hannibali-frantsiisis leidub ka libastumisi, on briljantse inimsööja müüt piisavalt tugev, et ka väikesel ekraanil edu loota.

«Hannibali» jõudmine just NBCsse, reklaamirahast elatuvasse vabalevikanalisse, on aga üsnagi märgilise tähendusega. Kümme kindlasti, ilmselt ka viis, aga tõenäoliselt veel paar aastat tagasi oleks selliste alatoonidega seriaal olnud vabalevikanali jaoks juukseid turritavalt riskantne või pigem isegi pikema mõtlemiseta kindel «ei».

Keskne kolmik
Televisiooni võimaluste piirid nihkuvad aga iga aastaga aina laiemaks ning omal moel on nendele arengutele kaasa aidanud ka Hannibal ise. Doktor Lecteri esimesed kinoseiklused tõid kaasa plahvatusliku publiku­huvi kasvu kriminalistika ja kohtuekspertiisi vastu, millest elavad tänini kümned krimisarjad «CSI»-frantsiisiga esirinnas.

«CSI» näitas teed, selle konkurendid, esmajoones ehk näiteks «Kurjuse kannul», on aga Ameerika Ühendriikide telepubliku vorminud valmis võtmaks vastu sadismi ja perverssuse serval või ka selle piiri taga laveerivaid nädala müsteeriume. Viska siia kompotti veel kahe viimase hooaja õudushitt «American Horror Story» ning «Hannibal» on lõpuks piisavalt turvaline NBC juhtkonna jaoks.

Osale publikust ehk juba liigagi turvaline, ootuste piirid nihkuvad kiiresti. Trende loovad jätkuvalt premium-kanalid, mis saavad eetrisse tuua riskantseid ja uuenduslikke sarju, mis paeluvad üha laiemat publikut. Vabalevi võtab need trikid üle, kaabeltelevisioon on siis aga juba uue ringi jagu ees. Publikuga koos.

«Hannibal» on end sarja looja Bryan Fulleri juhtimisel publikumagnetina tõestanud, järgmisele hooajale põleb roheline tuli, nihe loovmeeskonna ja telekanali julguse vahel annab end aga vahel siiski tunda – sarja neljas osa korjati NBC kavast viimase hetke otsusena ära. Euroopa publikule jäi see rõõm õnneks siiski alles.

Tagasi eilse avaosa juurde, mis veel enne nimitegelast tutvustab vaatajat kahe teise olulise mutriga Fullerverse’i praegusest keskpunktist. Raamatutest ja filmidest tuttavad Will Graham (Hugh Dancy) ja Jack Crawford (Laurence Fishburne) ehitavad ootust doktor Lecteri ilmumiseks, ehk isegi liialt kaua. Hannibal aga tuleb ja jääb, ning see kolmik jääb avaosa ja ka edasist seriaali tugevalt kandma.

Peategelaseks veri
Tugev kolmik on samaaegselt värske ja uus ning juba tuttav, kummalisel kombel leiab paralleele ka Lecteri maailmast väljastpoolt – Tumblri-maailm on veidra kokkusattumusena avastanud, et «Hannibali» kolmikuga äravahetamiseni sarnased karakterid tantsivad kaasa kaheksa aasta taguses Sugarbabesi videos «Push the Button».

Fulleri «Hannibal» kaldub Harrise raamatutest veidi kõrvale, aga see on ikka seesama maailm. Ning kui sarja Lecter on teiste tegelaskujude jaoks veel kriminaalsete plekkideta mainekas psühholoog, siis pinge on üles ehitatud vaataja teadmisele Hannibali müüdist, millele vihjatakse stiliseeritud toidustseenidega. Mis liha seal lõigutakse, otse välja ei öelda, aga see on seletamatagi selge.

Samale müüdile toetumine viskab samas iseendale kohati kaikaid kodaraisse. Nii äratuntavalt filmidega sama maailm asetab nimitegelase kehastajale Mads Mikkelsenile üle jõu käiva ülesande murda vaatajate peas üle kahe kümnendi kinnistunud võrdusmärk Hannibal Lecteri ja Antony Hopkinsi vahel.

Just siin tõttab appi otsus hoida rohkem esiplaanil Will Grahami tegelaskuju, võib ehk kindlalt öelda, et lõpuks on osatud Harrise loodud Graham avada sügavusega, mis eelmistes adaptsioonides vajaka on jäänud. Samas on Grahami võimet tapjate hingeelu mõista otsustatud avada viisil, mis võib mõjuda küüniliselt. Me näeme kuritegu lahendavat Grahamit ise tapatööd sooritamas ja seintele veremustreid joonistamas. Aegluubis ja stiliseeritult nagu viimasel ajal kombeks.

Siin tõusebki peategelaseks veri. Müügikõnes NBC bossidele see ehk toimis, paradoksaalselt töötab ajuti aga «Hannibali» võludele vastu.

Muidugi, ajal, mil teleekraanidel sebib ringi rohkem sarimõrvareid kui kunagi varem, tuleb eristumiseks oma nipid leida. Verepritsmete koreograafia ning üleüldine millimeetri täpsusega välja mõõdetud stilistika muudab «Hannibali» kokkuvõttes aga liigsteriilseks ja kammitsetuks.

Värske ja paeluv
Vabalevikanalite bossid on kaablisarjadele osaks saavat suuremat vastukaja tihti põhjendanud just võimalusega näidata rohkem verd ja vägivalda, piiripealset sisu. «Hannibal» ja aasta alguses Foxi kanalil alustanud üsnagi sarnastest motiividest juhinduv «Jüngrid» («Following») vere pealt kokku ei hoia, aga ekslik oleks eeldada, et kaablihitte nagu «Halvale teele», kui ainult üks ja esimene näide tuua, vaadatakse ja hinnatakse vaid vägivalla pärast.

Just piinliku hoolega läbimõeldud tegelaskujud ja raamidest väljuda julgevad süžeed on viimaste aastate nn uue laine hittsarjade märksõnad. Vägivald käib sinna juurde, on aga vahend kandmaks sisulisi ideid, mitte vastupidi.

«Hannibal»