Mart Kalm: maailmapärandi politiseerumise riskid

Tallinna vanalinna stendike esindamas Eestit kui maailmapärandi komitee liiget Rahupalee ees Venemaa bulvaril Phnom Penhis. Foto: Erakogu

UNESCO maailmapärandi kohal hõljuvad murepilved – sellisena pole süsteem enam jätkusuutlik, kirjutab arhitektuuriajaloolane, akadeemik Mart Kalm.

UNESCO maailmapärandi komitee 37. istungil Phno­m Penhis juuni teisel poolel sai Eesti nelja-aastane mandaat täis. Kuna maailmapärandi 1972. aasta konventsiooniga on liitunud pea kõik riigid, siis asju otsustab 21-liikmeline komitee, kuhu esmakordne kuulumine oli väiksele Eestile suur väljakutse.

Maailmapärandi nimekirja lisandus tänavu 19 uut kohta ning nüüd kokku kuulub sinna 981 eriliselt väljapaistvat kultuuri- või loodusobjekti. Rõõm oli sisse hääletada nii Namiibia liivakõrbe kui Medicite Toscana villasid, nii liiva mattunud Al Zubarah’ linna varemeid, mis on Katari esimene maailmapärandi koht, kui Coimbra ülikooli Portugalis. Ent kogu maailmapärandi kohal hõljuvad murepilved, sest sellisena pole süsteem enam jätkusuutlik.