Pääsemise (l)ootus Tapa vaksalis

Titanicu orkester: Meto (Margus Prangel, vasakult), Ljuba (Elina Reinold), Doko (Guido Kangur) ja Luko (Raimo Pass). Foto: Arvet Mägi

Hristo Boytchev oleks nagu teadnud, et Eestis, kunagises uhkes ja elavas raudteesõlmes Tapal vireleb mahajäetud jaamahoone, ja kirjutas siis reekviemi sellele. Unise ja üksildase linnakese vaksali eksterjöör ja interjöör vastavad põhja jõudnud ja lagunevale Titanicule, mille «kõhus» ootavad viimased neli orkestranti pääsemist.

Näidendi pealkiri on autori leitud võimas kujund. Teise vaatuse alguses meenutatakse kvartetile ja ka vaatajatele, et Titanicu orkester mängis uppuvas laevas viimse hingetõmbeni «Jumal, sul ligemal», mis kõlab ikka, kui kirstu hauda lastakse. Seda kuuleme ka lavastuses.

Neljast «orkestrandist» teab ehk muusikast midagi vaid jõhker, tapjaminevikuga Meto (Margus Prangel), kes näidendi alguses rebib peldikupaberiks Beethoveni ja Bachi noote.