30,16 m2 maali

Foto: Repro

Maalikunstnike liit riputas üles näituse, kus kõik joondub m-tähe järgi.

Maalikunst on üks imelik asi. Ühest küljest on see avalikkuse silmis jätkuvalt ainus aktsepteeritav kunstiliik. Kogujad koguvad ikka peaasjalikult maale ja meeleheitel koduperenaised osalevad innukalt maalikursustel. Teisest küljest vaevlevad maalikunsti ülevaatenäitused jätkuvas identiteedikriisis – proovitakse nii- ja naapidi moekad olla, aga välja kukub nii nagu alati.

Seekordse näituse kuraator on Kristring ja tema kontseptsioon on M. Lühidalt tähendab see seda, et näitusega kaasnevas tekstis algavad paljud sõnad m-tähega ja pildid on seinale paigutatud M-kujuliselt. See on formaalne mäng. Kristring on ise maalikunstnik, kes oma töödes lahendab peaasjalikult vormimõistatusi, ja ka kureerimisse suhtub ta kui ühte suurde humoorikasse kompositsiooniülesandesse.

Et osalevate kunstnike elu veel hapumaks teha, oli näitusetöödele ette antud täpne formaat, kuhu kõik oma palangu pidid ära mahutama. Tulemuseks on see, et kuraator on loonud installatsiooni, kasutades materjalina teiste kunstnike maale.

Ka nii võib. Sellises kureerimisviisis peitub sõnum meie ühiskonna aina suurema reglementeerituse ja standardiseerituse kohta. Iseküsimus, kas neid suundumusi tasub veel ühe näituse kaudu võimendada.

Aga maalikunstnikud on alandlikud ja rahul, sest harva, kui keegi neid üldse kureerida võtab. Tuleb juhust kasutada ja esineda. See ei käi muidugi kõigi maalikunstnike kohta, sest väga paljud tugevad kunstnikud siin ei osale.

Õnneks on jätkuvalt võimalik vaadelda näitust mitte installatsioonina, vaid eraldi tööde kaupa. Sellist vaatamisviisi kunstnikud kahtlemata väärivad ning leida võib nii mõnegi vaimuka idee ja ootamatu lähenemisnurga.

On isegi üllatusi. Kogumiskire ja taaskasutusmaterjalide kasutamise poolest tuntud Erki Kasemets, kellelt oleme harjunud nägema installatsioone pakenditest, on seekord maalinud kubistlik-sürrealistlikke pilte, mille autori nime lugemata võiks arvata Andrus Kasemaa omadeks. Mõnedes töödes on ta ka natuke vanade liistude juurde jäänud, kasutades valmismaterjale, näiteks kuiv­aineid ja meeleolukaid väljalõikeid vanadest Maalehtedest.

Eva Jänes, kes on tuntud kui dekoratiiv-figuraalse käekirjaga kristlik kunstnik, on ühtäkki paisanud publiku ette disainerlikud, väga uuenduslikult vormistatud, võiks öelda, et lausa popid ja noortepärased abstraktsioonid.

Nooremate seast paistab välja Kadri Pihlakas, kelle seiklusrikka faktuuriga portreest on näha süvenemisvõimet. Katarina Meister lööb (enese?)irooniaga, tema tööde pealkirjad on «Tundmatu soperdus» ja «Defineerimatu plönn». Välja näevad nad täitsa viisakad, sobiks modernsesse interjööri.

Maarit Murka ajab jätkuvalt mustvalge fotorealismi rida. Seekordse seeria peategelaseks on alkomeeter, pintslitöö muutub tööst töösse, kohati erinevate fototehnikate sarnaselt, kohati maaliliselt ning ilmselt sõltuvalt ka promillide kasvust kujutataval objektil.

Kokku osaleb näitusel 29 kunstnikku eri põlvkondadest ja stiilidest. Ülevaadet maalikunsti hetkeseisust siit ei saa, aga avatud meelega vaataja võib üht-teist huvitavat leida.

Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäitus

«M»

Avatud 11. juulini Tallinna

galeriis Vaal