Küllike Rooväli: vabatahtlike riik

Küllike Rooväli. Foto: Peeter Langovits

Möödunud pühapäeva õhtul seisis Viimsis Miiduranna sadama kõrge betoonist lainemurdja peal seltskond õnnetuid inimesi. All kividel loopis laine aina rohkem puruks ilusat suurt kaatrit, mille parras üha rohkem katki kärises. Kurvad polnud mitte ainult paadiomanikud, vaid ka päästetöötajad ja vabatahtlikud merepäästjad, sest õige aeg laevukest aidata oli pöördumatult möödas.

Paadist välja roninud kolm inimest olid šokis, sest lootus, mis neil oli olnud, kui politsei ja piirivalve suur mootorpaat seiskunud mootoriga alusele hädakõne peale appi tuli, kustus iga järgmise lainega aina rohkem. Piirivalvurid olid lihtsalt kõrvalt pealt vaadanud, kuidas valge pardaga Elisabeth kividesse kandus. Nad käsutasid paadisolijatel päästevestid selga, pärisid, ega nad purjus ole, ja kui laevahukust pääsenud ise mööda libedaid muulikive kaldale ronisid, küsisid neilt ka dokumente.

Piirivalvurid tegid kõike nii nagu kästud, kusagil oli kindlasti keegi, kes neile sellise korralduse andis, kes keelas pukseerida teist paati, et nende paat viga ei saaks. Nagu hiljem teatati, ootasid piirvalvurid appi Viimsi vabatahtlikke merepäästjaid, kes oleksid pidanud nende eest selle töö ära tegema. Vabatahtlike paadid on muide väiksemad ja õrnemad. Vabatahtlikud päästsid aga samal ajal Naissaare all teist hädalist ega saanud kohe tulla.