Töötuks jäädes tormab üksnes lunaatik esimesse ettejuhtuvasse butiiki oma krediidilimiidi alumisi kihistusi uurima. Kasvav lõhe rafineeritud erudiitide onju-de ja nende väljaütlemiste peale silmi pööritavate reakodanike vahel tuletas mulle meelde Christopher Caldwelli sõnu: «Demokraatia ei suuda kaua taluda süsteemi, milles vähimagi kahtluse avaldamine oma riigi kursi õigsuse üle eeldab doktorikraadi sotsioloogias või kuulumist valitsuse ülemistesse ešelonidesse.» Mis siin asjassepühendamatutest rääkida, isegi mulle, kes ma olen paar aastakümmet oma elust majandusteooriat õpetanud, mõjub lause kokkuhoiu enesetapjalikkusest ülimalt kummastavana – isegi mitte kummastavana, vaid lihtsalt valena.
Eelmainitud lõhe osalisekski täitmiseks alustagem tõdemusest, et Péres rääkis muidugi inglise keeles ja ütles suure tõenäosusega: Austerity is suicidal (kahjuks ei mäleta ma, kuidas lahenes originaalis tunderõhulise «ju» probleem). Austerity aga tähendab selles kontekstis kindlasti enamat kui «kokkuhoidu», viidates säästlikkuse eetosest kantud karmile kulutusi kärpivale ja maksukoormust tõstvale fiskaalpoliitikale. See eemaldab lausest ilmse absurdi. Iga makroökonoomika õpiku esimestel lehekülgedel räägitakse meile säästlikkuse paradoksist: tõsiasjast, et üksiku leibkonna jaoks vaieldamatult mõistlik käitumine võib oma liialdatud kujul kogu majandussüsteemi tasandil viia väga ebasoovitavate tagajärgedeni.
/nginx/o/2021/12/14/14260095t1h3128.jpg)
/nginx/o/2012/07/17/1220200t1h377d.jpg)