Julian Tupay: andmekaitsest läbi Saksa prisma

Julian Tupay. Foto: SCANPIX

Euroopa kohtuasutused peaksid andma inimestele võimaluse nõuda ametlikult hüvitust selle eest, et USA ettevõtted on nende andmeid ebaseaduslikult luureasutusele edasi andnud, kirjutab Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse nooremteadur Julian Tupay.

Kui ma pisut üle viie aasta tagasi Eestisse saabusin, sain esimese ja mällu sööbinud kultuurišoki Kristiine keskuse juures oleval suurel ristmikul. Panin seal tähele suurt plakatit, kus mingi firma logo all oli hulk inimeste pilte ja nimesid. Siirast uudishimust küsisin abikaasa käest, millega on tegu, lootes kuulda, et need on ettevõtte kuu parimad töötajad või midagi sellist. Kui naine ütles, et need on võlgnikud, kelle nime ja pildi on inkassofirma avalikuks häbistamiseks üles pannud, vajus mul suu sõna otseses mõttes ammuli.

Selline asi tundus mulle otsekui keskaegse häbipostina ja ma ei suutnud kuidagi mõista, miks eestlased peaksid midagi sellist heaks kiitma. Peagi sain teada, et vastuoksa minu – nähtavasti ainulaadselt saksalikele – tunnetele on Eesti ühiskonnas avalikkuse ja edumeelsuse nimel selgelt soositud hulk asju, mille peale iga sakslane haaraks hetkegi mõtlemata telefoni, et oma advokaadile helistada. Näiteid on tohutult, alates sellistest pisiasjadest nagu soo ja sünniaja sisaldumine isikukoodis kuni palju olulisemateni, näiteks karistusregistri ja erakondadesse kuulumise avalikkus.