Ausal keelel, siiral meelel

Justin Petrone «Misjonäripoos» Ajakirjade Kirjastus 2013 Tõlkijad Raivo Hool ja Epp Petrone Foto: Repro

Mida arvata raamatust, millele on eelnenud Eesti-jutud välismaalase pilgu läbi ja mille pealkiri on «Misjonäripoos»? Kuna autor jutustab vähemalt kolmandikus lugudes oma perest, lastest ja suhetest nais(t)ega, tuues päevavalgele ühe mehe muidu hästi varjatud mõttemaailma, siis on see (naistele) üks päris huvitav materjal. Kanguta, kuis tahad meest, siis pooli mõttekäike sealt kätte ei saa. Siin on üks versioon.

Turunduslikult töötab pealkiri kindlasti hästi, pannes raamatu ostma nii «Minu Eesti» fännid kui ka «seikluseotsijad». Viimased vahest peavad kõige enam pettuma, sest nimilugu puudutab pigem «Minu Eesti» temaatikat, veidi vürtsi leiab samas lugudest, mis ilmunud ka kolumnidena ajakirja Anne & Stiil vahel.

Kui muidu tundubki raamat, vaatamata põigetele eri aegadesse ja kohtadesse, kulgevat mõnusas päevikuvormis, siis varasemalt, pooljuhuslikult loetud kolumnid kipuvad seda rütmi veidi lõhkuma, tuues juurde ajakirja konteksti. Õnneks on neid siiski oluliselt vähem kui kaasakiskuvaid mõttetükke-sisedialooge. Kas ka pereinimesed raamatu üles leiavad, on iseküsimus.