Eeva Jeletsky: Jaanist heinamaarjasse

Käes on kõrreliste õitseaeg. Foto: Tarmo Niitla

Lämbes, ainsagi virveta linnaõhus levib linnalõhnu: sulav asfalt; heitgaasid, salongiplast ja tekstiilitolm – autode lõhnabukett; kuskilt aimdub rabarberikoogi aroomi ning hiilib niidetud rohu hõngu.

Kas suudan viimases eristada varjundeid? Nuusutan hoolikalt: ristik, hanijalg, teeleht ja ... Misasja? Pärn õitseb juba? Päev pärast jaani? Nädalake või paar peaks veel aega olema. Sammun pärnaõielõhna suunas. No muidugi! See ju laialehine pärn, levinud pargipuu, kelle õitseaeg hariliku pärna omast nädal-paar varasem on. Siin, lõhmuse lävel on ka rohu lõhna läte – peenikeseks hekseldatud kõrrepuru kõneleb, et siin murutraktor või muu masin toimetanud on.

Muigan oma mõtte peale – linnapargis ei niideta ju ammu enam vikatiga, maalgi on see enamiku jaoks vaid teeserva tasandajaks ja kraaviperve kasijaks kahanenud, tänapäeval tarvitatakse tõhusamat riista. Heinaaeg, tahaksin minagi niita, aga täna ei saa, ehk heinamaarjapäeval.