/nginx/o/2010/04/11/346908t1hbb46.jpg)
Kõige otsustavamalt tegutsevad lastekaitsetöötajad lapse perest eemaldamisel juhul, kui vanemad on alkoholi- või narkosõltlased, selgus sotsiaalteaduse magistri, Kohtla-Nõmme lastekodu direktori Käthlin Kaurla uurimusest.
Uurimus: kõige otsustavamalt tegutsevad lastekaitsetöötajad sõltlastest vanemate puhul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kaurla uurimuse «Otsustamine lastekaitsetöös Ida-Virumaa suurlinnade näitel» eesmärk oli selgitada välja tegurid, millele tuginevad Ida-Virumaa suurlinnade lastekaitsetöötajad, otsustades lapse perest eraldamise ja asendushooldusteenusele suunamise üle.
Uurimusest selgus, et kõik lastekaitsetöötajad rõhutasid juhtumiga seotud otsustamist mõjutavate tegurite puhul eelkõige lapsevanemate poolt alkoholi või narkootiliste ainete tarvitamist. Kõik intervjueeritud töötajad kinnitasid, et on oma töös kokku puutunud juhtumitega, kus vanemad on sõltlased. «Enamasti lõpevad sellised juhtumid lapse perest eraldamisega, kuna vanemad ei tule toime oma sõltuvusega ega suuda oma laste eest hoolt kanda,» kirjutas Kaurla ajakirjas Sotsiaaltöö.
«Samuti tõid respondendid välja seose lapsevanema sõltuvuse ja kõigi teiste juhtumiga seotud asjaolude vahel, arutledes, et sõltlasest lapsevanema puhul kaasnevad tihti ka sellised tegurid nagu füüsiline vägivald, lapsele turvalise elukeskkonna puudumine, ebapiisav ravi ja kontroll lapse tervise üle ning lapse mitteeakohane areng.»
Kõik lastekaitsetöötajad kinnitasid, et töö sõltlastest vanematega on väga raske ja aeganõudev, selle käigus esineb suuri tagasilööke, kus vanem pärast mõningaid edusamme pöördub tagasi sõltuvusainete tarvitamise juurde.
«Lastekaitsetöötajad väljendasid seisukohta, et eelkõige püüavad nad säilitada lapsele võimaluse jääda elama oma bioloogilisse perekonda. Samas rõhutati, et bioloogilisse perekonda jätmine, eriti sõltlastest vanemate puhul, tekitab tihti lapsele aja jooksul eraldamisega võrreldes suurema trauma ja neil lastel tekivad sagedamini käitumisraskused ning probleemid koolis. Lastekaitsetöötajad arvasid, et ehk oleks sellisel juhul lapse varane eraldamine ja suunamine asendushooldusele lapsele parem, kui bioloogilisse perekonda jätmine,» märkis Kaurla.
Kõige kergem on lastekaitsetöötajatel aga eraldada last tema perekonnast, kui peres on lapse suhtes vägivalda tarvitatud, sest otsene kahju lapse elule ja tervisele on silmnähtav ning sellesse väärkohtlemise liiki suhtuvad ka teised ametnikud ja ühiskond tõsiselt. Füüsilise vägivalla korral on neil kõigil kindel tegutsemisplaan, mis sisaldab lapse tervise seisundi hindamist, selle fikseerimist ja kriminaalmenetluse alustamist.
«Samas selgus kuue respondendi arutelust, et nad ei rutta ka füüsilise vägivalla korral last kohe tema bioloogilisest perekonnast eraldama, vaid eelkõige nad uurivad, jälgivad ja püüavad aidata ning teha selgitustööd lapsevanematega,» märkis Kaurla.
Probleem kohtus tõendamisega
Lastekaitsjate töö välistest teguritest arutleti probleemide üle suhtlemisel kohtuga, mille puhul kritiseeriti tugevasti tõendamise põhimõtet. «Kõik respondendid kinnitasid, et suurima mahuga töövaldkond nende töös on kohtule avalduste ja tõendite koostamine. Üks lastekaitsetöötaja tõi selle kohta ilmeka näite: «Ütleme näiteks, et naabrid ei taha olla tunnistajad, kuna neid ähvardatakse. Meil on väga palju tõendavaid asjaolusid, aga me ei saa nende infot esitada kohtule, kuna nad ei ole nimeliselt fikseeritud. Kohus tahab tuvastada kõik need naabrid nimepidi ja selle taha jäävad kõik need asjad.»»
«Kõik intervjueeritud lastekaitseametnikud väljendasid rahulolematust sellega, et kohtus nende seisukohti ei aktsepteerita ja neid ei võeta professionaalidena: «Tekib selline tunne, et oma vabast ajast ja igavusest käin kohtus ja ajan lolli juttu». Respondentide aruteludest jäi kõlama viiel juhul kaheksast, et lastekaitsetöötaja pelgab kohtu poole pöörduda kohtu suhtumise ja nõuete tõttu. Kuigi lapse heaolu hindamiseks on välja töötatud mitmeid abimaterjale, on vaja ühtseid ametlikult kinnitatud hindamisinstrumente, mida tunnustaks ka kohus,» kirjutas Kaurla.
Töö tulemustest lähtudes tegi autor hulga ettepanekuid. Tema hinnangul vajavad Ida-Virumaa lastekaitsetöötajad enam toetust ja abi tööst põhjustatud stressi ja emotsioonidega toimetulekul. Omavalitsused peaksid võimaldama oma lastekaitsetöötajatele psühholoogi või nõustaja külastamist, et tegeleda tööga seotud emotsionaalsete raskustega.
Samuti tuleks Ida-Virumaal välja arendada efektiivsem koostöövõrgustik ning pöörata suuremat tähelepanu peresid toetavate teenuste kvaliteedile ja nende kättesaadavusele. Lastekaitsetöötajatele võiks korraldada regulaarselt praktilisi koolitusi, kus nad saavad jagada oma kogemusi ja arutada omi probleeme ja nende võimalikke lahendusi. Sotsiaalministeeriumil tuleks välja töötada ja kinnitada juhendmaterjal, mis oleks lastekaitsetöötajatele aluseks hindamisprotsessis ja otsustamisel, samuti praktilised abimaterjalid lastekaitsetöötajale, mis toetaksid lapse parima huvi hindamist.
Uurimus viidi läbi 2012. aasta novembris ja detsembris Ida-Virumaa suuremate linnade (Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe ja Jõhvi valla) lastekaitsetöötajatega. Uurimuses keskenduti Ida-Virumaale, kuna seal on suur arv perest eraldatud ja asendushooldusele paigutatud lapsi.
Statistikaameti andmetel võeti 2011. aastal Ida-Virumaal vanemlikud õigused 34 lapse vanematelt. Asenduskodu teenust kasutas 204 last, samas kui üle kahe korra suurema elanike arvuga Tallinnas oli neid 190.