Puhkuse aeg

Verni Leivak Foto: Peeter Langovits

Juuli on puhkusekuu, aga kuidas kellelegi. Võtsin tänavu esimest korda puhkuse kahes osas. Lihtsalt selleks, et kontrollida, kuidas säärane aja jaotamine sobib. Uskumatu, kuid nii kiiresti pole kaks nädalat kunagi möödunud, ehkki Poola on juba aastaid mu iga-aastaseks kohustuslikuks reisisihiks saanud.

Kui palju on minult küsitud, miks ometi ja miks nii järjekindlalt aina sinna! Algul olin pisut hädas, et põhjust lahti seletada, sest pealtnäha seda justkui polegi. Poolakad on ju inimesed nagu inimesed ikka, linnad postkaardilikult kaunid nagu mujalgi Euroopas, aga nüüdseks olen põhjuse enam-vähem selgeks saanud. Ja see põhjus seisneb poolakates endis, mis sest, et suhtlemine rõhuva enamusega on sealse rahva vähese võõrkeeleoskuse tõttu raskendatud.

Poolakate viisakus, üksteisega arvestamine ja selge silmavaade (ning loodetavasti ka puhas südametunnistus) on kindlasti seletatav nende kristlikul maailmavaatel põhineva kasvatusega. Kümnete tuhandete inimeste seas, kes jaaniõhtul Krakówis Waweli kindluse jalamile jõe äärde jaanilaadale ja rahvapeole tulid, polnud ainsatki umbjoobes isikut, kindlasti ei peetud maha ühtki kaklust ning kui pidu, mis erakordselt suurejoonelise ilutulestikuga lõppes, läbi sai, suundusid kõik rahumeelselt minekule. Kes edasi pidutsema, kes koju, kes alkoholipoodi. Sest sellel maal võib muretult isegi sellist kauplust ööpäev läbi lahti hoida.