Selge, et maailm on segane koht

Kas tõesti on kõik nii selge, see selgub lavastuses «Mõnikord on kõik nii selge». Lamavad eest paremalt: Maarja Mitt, Lauri Kaldoja, Liisa Pulk, keskel Roland Laos ja Hendrik Toompere jr jr; käed püsti seisab Katariina Ratasepp, tagalaval lamab Jüri Tiidus. Foto: Arthur Arula

Lavastus algab elegantselt. Viinistul, uue aja kultuurimagnaadi «mõisas» on ennast nautiv seltskond noori näitlejad. Mõned on jõudnud seriaalides «kuulsaks» saada. Nad mängitsevad pügatud muruplatsil heledates riietes, joovad veini, mängivad minigolfi. Selline kultuurieliit – ilusad, elu ja endaga rahul. Enamikul on kindel kaalukas töökoht pealinna juhtivteatris. Oh, peatu hetk!

Ütlen noorele Heinzile tere, ta tunneb mu ära ja teretab vastu. Järelikult sain õigesti aru, see eelmäng neil on mõeldud nende enda positsioneerimiseks ja miski üldisema levinud mõttelaadi näitamiseks. Glamuur ehk?

Esimene pilt kalgis mängusaalis, seal nad juba mängivad, kinnitab eelmängu mõtet. Noored maailma muutvad näitlejad mängivad tüüpilist seriaalidest ja paljude me teatrite lavadelt teada läänelik-magusat lugu. See on hää, see müüb! Vaid korraks käib läbi pea mõte, et mis see nüüd on? Siis jõuab kõrva ja silma noorte näitlejate suhe tehtavasse. See tõsine, meisterlikki, aga väga eneseirooniline mäng.