Aaviksoo: akadeemiline petturlus on varjatud kuritegevuse vorm

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo. Foto: Heiki Rebane/BNS

Haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo rääkis, mida arvab tema akadeemilisest petturlusest, kuidas selle vastu võidelda ning avaliku diskussiooni tähtsusest antud teemal.

Peeter Lorents on öelnud, et tema karikas sai täis siis, kui ta tellis ühelt ettevõttelt omale uue kasvuhoone. Nimelt olnud kasvuhoone insenerlahendus nõnda vilets, et ta pidi ise käe külge panema. Ei kannatanud see projekt kriitikat. Olete ka ise selliste soss-seppadega Eestis kokku puutunud?
Eks me ikka kohtume elus inimestega, kelle tööst ja haridusest annaks paremat oodata. Nii et probleem on tõepoolest olemas.

Olete te nõus, et sääraste vusserdajate järelkasvule tuleks punkt panna?
No loomulikult tahame me kõik paremat.

Lorents tõi välja probleemi, et ülikoolides kasvatataksegi sageli selliseid tegelasi, kes ei ole valmis tööturule minema. Kui tõsine on teie hinnangul akadeemilise petturluse probleem Eestis, mis sellist järelkasvu võimaldab?
Ma arvan, et siin on kaks probleemi. Eks peame arvestama sellega, et kui kolmkümmend aastat tagasi läks ülikooli 20 protsenti noortest, siis täna läheb peaaegu 50 protsenti. Ja ilmselt 50 protsendi keskmine võimekus on veidi tagasihoidlikum kui 20 protsendi oma. Teatud tagasilöök on siin loomulik. Teisalt on ka kvaliteediprobleem kõrghariduses tõsine. Üks osa sellest on akadeemiline petturlus ja sellega võitlemine.

«Kui ühiskond kujundab negatiivse suhtumise, nagu on kujundatud korruptsiooni suhtes, siis on petturitel sama raske kui korruptantidel,» ütles Aaviksoo.

Muide, umbes kümme minutit tagasi lugesin pressiteadet, mille väitel on Tartu Ülikooli õigusteaduskonda sisseastumiseks tarvis tervelt 86 punkti. Seega, sisseastujate tase on tänu kõrgharidusreformile oluliselt kerkinud.
Eks see oli ka üks reformi eesmärke – latti tõsta. Et ei oleks niimoodi, et üle lati saavad ilma rahata need, kes tõepoolest on pingutanud kogu varasemate õpingute vältel, aga lati alt saab ennast ka sisse osta. See on hea uudis ja see on olnud ka üks reformi eesmärke.

Lorents kirjeldab mahakirjutamise probleemi IT Kolledži näitel. Kui levinud see probleem üleriigiliselt on?
Väga raske on akadeemilise petturluse ulatust hinnata. Tegemist on varjatud kuritegevusega, kui nii võib öelda. Ehkki juriidlises mõttes pole tegemist kuriteoga, Aga ma julgen oma kogemusest ülikoolis arvata, et petmist on palju-palju rohkem kui me tahaksime uskuda.

Kas ma saan õigesti aru, et töötasite ise Tartu Ülikoolis õppejõuna 1990. aastate esimesel poolel?
Professorina alates 1992. aastast, ehkki viimastel aastatel on õppetöö olnud episoodiline.

Puutusite ka ise sääraste probleemidega kokku?
Tuli ka sellega kokku puutuda.

Kuidas teie nende probleemidega hakkama saite?
Väga raske on enda tegevusele selles küsimuses hinnangut anda. Ma ise usaldan alati kõige rohkem suulist vestlust üliõpilasega. Inimese tegelik sisu ja teadmiste tase avaldub ikkagi eelkõige vahetus suhtluses. Kõik kirjalikud vormid on minu arvates siiski abivahendiks. Tõde selgub siis, kui ollakse niiöelda üks-ühe vastu ja arutatakse teemasid. Siis on näha, kas neid teadmisi on, või neid teadmisi ei ole.

Võib siis öelda, et suuliste eksamite osakaalu kasvatamine võiks olla mõistlik?
Ühtepidi on see kindlasti mõistlik, selleks et minna sügavuti, aga suuliste eksamitega on kaks teist probleemi. Esiteks on nad palju ajamahukamad ja seeläbi ka kulukamad. Teiseks on objektiivsuse tagamine suuliste eksamite puhul keeruline. Tänapäeval nõuavad ju tudengid oma õigusi ka kohtu kaudu ja kui kohtule tõendeid ette näidata ei ole, siis asub kohus nõrgema poolele. See on minu arvates tõsine probleem, et formaalse objektiivsuse leidmine takistab paljudel juhtudel tegelikku sisulist hindamist.

Teie olite Tartu Ülikooliga seotud nii enne kui pärast taasiseseisvumist. Kas võib öelda, et tudengite mentaliteet selliste kaebuste esitamisel on muutunud?
Täpsustuseks võin öelda, et ise õppisin ülikoolis aastatel 1971-1976. Liitusin ülikooliga uuesti 1992. aastal. Sinna jäi pikk paus sisse. Aga eks ma muidugi seda tausta tean. Loomulikult oli Nõukogude ajal õppejõudude võim oluliselt suurem ja vaidlusvõimalusi vähem. Tean ise oma kogemusest, kui raske see oli. Nüüd on meil õigusriik ja oma õiguste kaitseks on kõigil õigus kohtusse pöörduda. Aga sellel mündil on kindlasti ka varjupool olemas. Oma akadeemilise võimekuse kohtus tõestamine pole lahendus. Selle kaudu omandatud diplom pole kindlasti tööandjate jaoks sama väärtusega kui ausalt läbitud eksamitöö.

Saan ma õigesti aru, et oleks mõistlik luua kuldne kesktee Nõukogude süsteemi ja praeguse süsteemi vahel? Praegu on justkui liiga palju õigusi ja siis nagu üldse polnud…
Keskne küsimus on – kuidas korraldada mõistlikku appellatsiooni. Loomulikult võib ka õppejõud subjektiivne olla. Rääkimata sellest, et mõni on ka isiklikul pinnal negatiivse suhtumisega. Selle vastu peab üliõpilastel kaitse olema. Aga kui seda kuritarvitatakse, siis läheb see kaalukauss jälle tasakaalust välja. Ehkki, petturluse kõige tõsisemaks probleemiks on ikkagi hoiakud üliõpilaste endi ja ka õppejõudude hulgas – kuivõrd sallitakse spikerdamist, mahakirjutamist, plagiaati ja muut sorti akadeemilisi sigadusi. See on tegelikult kõige kesksem küsimus ja see kuulub rohkem kultuuri kui juura valdkonda.

Olete ka ise öelnud, et Lorentsi selja sirgu löömine on tervitatav. Saan ma õigesti aru, et ministeerium võtab akadeemilise petturluse probleemi väga tõsiselt?
Ministeerium võtab seda kindlasti tõsiselt ja on seda kogu aeg teinud. Aga ega seda muudatust ainult ministeeriumi jõupingutustega saavuta. Keskne muutus peab toimuma üliõpilaste endi hulgas. Eeskujuks võiks olla Ameerika Ühendriikide ülikoolid, mis on kõige konkurentsitihedam kõrgharidussüsteem… Kaasüliõpilased lihtsalt ei salli mingisugust petturlust. Nad käsitlevad seda enda tagant varastamisena, mida kõigiti hukka mõistetakse. Ja seal antakse ka sellisest käitumisest märku. Aga Eestis, ja mitte ainult Eestis, kipuvad mõned head petturid isegi kuulsaks saama, kusjuures veel heas mõttes. See küll õige suhtumine ei ole.

Aga kuidas siis sellise probleemi vastu võidelda?
Ma arvan, et heaks alguseks oleks avalik ja väga põhimõtteline diskussioon. Kui ühiskond kujundab negatiivse suhtumise, nagu on kujundatud korruptsiooni suhtes, siis on petturitel sama raske kui korruptantidel. Ja ma arvan, et selles suunas peaksime me liikuma.

Lorents ise pakkus välja, et probleemi likvideerimiseks võiks alustada n-ö teaduslik-praktilise konverentsiga. Tema hinnangul võiks eestvedajaks olla Haridus- ja teadusministeerium. On see realistlik plaan?
Kindlasti kuluks ära üks avalik arutelu. Natuke skeptiline olen selles suhtes, et kui ministeerium võtab vastu ühe väga tähtsa dokumendi… et siis kohe kõik päevapealt muutub. Vajalik on suhtumise muutumine. Üliõpilased peaksid akadeemilise petturluse hukka mõistma ja ka õppejõud peaks olema selles suhtes palju põhimõttekindlamad. Sellele ju ka Peeter Lorents üles kutsub. Aga on ka laialdasem ja mitte ainult kõrgkoolide probleem. Natuke tasub mõelda ka õppekorraldusele ja -sisule. Kui kontrollimise ja eksami meetodid on sellised, kus petta on raskem, siis see petturlus vähemasti väheneb. Siin ma ennem ka viitasin suulistele eksamitele. Kokkuvõttes – tegu on väga keerulise probleemiga, mille leevendamiseks peavad kõik osapooled pingutama.

Rääkides sellest, et eksamitel on võimalik spikerdada, siis see näitab, et kõiki meetmeid pole kasutatud. Samal ajal saab öelda, et Lorentsi käitumisele on tehtud etteheiteid. Kas teie hinnangul on õppejõule kohane kutsuda tudengeid sõnadega: idioodid, lollid, rotid või kolhoositalunikud?
Me kõik oleme inimesed. Peeter Lorentsi puhul ei ole mõtet ka üksikuid fraase kontekstist välja rebida. Peeter Lorentsit kui isikut ma tunnen. Ta on üsna värvikas, ja otsekohese ütlemisega. Haritud inimene oskab terad sõkaldest eraldada. Kindlasti ei ole tegu inimesega, kes teisi inimesi alandaks või solvaks. Pigem on tema väljaütlemistes heatahtlik viide, ütlemaks: «Pingutage, pingutage! Te olete väärt palju rohkem kui te välja näitate!».

Üldiselt võiks võidelda siiski härrasmehelikumal moel?
Arvan, et võidelda tuleb niimoodi, et südametunnistus oleks puhas. Eks igaüks teeb seda nii, nagu ta õigeks peab. Kaugelt ja kõrgelt, kellelegi midagi ette heita, oleks kohatu. Küll IT Kolledž leiab ise selle õige tasakaalupunkti nagu kõik teisedki kõrgharidusasutused.