Riik surub käe sügavamale kurjategija taskusse

Siseminister Ken-Marti Vaher tahab tulevikus keskenduda rohkem nn elu­stiilikuritegevusele – kui inimene ei suuda oma vara hankimise legaalsust tõestada, on see tema arvates piisav alus vähemalt kahtluste tekkimiseks. Foto: Peeter Langovits

Kriminaalset maailma hoiab käigus raha. Ainus motiiv on teenida raha, teha seda ebaseaduslikult, ning on selge, et kui tahta kriminaalse maailma tegevuse mõju vähendada, peab minema motiivi kallale, mis kurjategijaid ajendab, ütleb siseminister Ken-Marti Vaher (Isamaa ja Res Publica Liit), rääkides seadusemuudatustest, mis ees seisavad. Minister usub: «Kui me suudame riigina ära võtta tulu, mille nad kriminaalse tegevusega teenivad, on sel väga tugev karistav ja ka ennetav mõju.»

Miks see varem pole õnnestunud?

Laiendatud vara konfiskeerimine on olemas juba 2007. aastast ja see tähendab, et on võimalik minna kogu kurjategija vara kallale, mis on hangitud kriminaalsel teel, kuid mitte ainult konkreetse süüteo, vaid üldse kogu vara osas, kui inimese elustiil ei lähe kokku tema sissetulekutega, mis peab olema ju legaalne.

See on oluline vahend, millega haavata kriminaalset maailma. Seda on aastast aastasse järjest rohkem kasutatud, aga praegu on probleem selles – mille tõttu oleme justiitsministeeriumiga esitanud ka eelnõu laiendatud konfiskeerimise veelgi suuremaks võimaldamiseks –, et meil on peal mõningad piirangud. Üks on see, et laiendatud konfiskeerimist saab rakendada ainult neis kuritegudes, mille eest on mõistetud rohkem kui kolm aastat vangistust.

Seda juhtub meil juba nii harva?

Jah. Meie ettepanek on alandada seda ühe aastani. Samas saab kohus igal konkreetsel juhul otsustusõiguse, kas laiendatud konfiskeerimist rakendada või mitte. Muudatus on tähtis just üha enam levivate majanduskuritegude puhul. Kriminaalne maailm liigub paljuski majanduskuritegude valda, mis tähendab küberkuritegusid, rahapesu.

Näiteks maksukuritegude puhul, mis on laiaulatuslik teema, on enamik karistusi alla kolme aasta. Rahamotiiv on organiseeritud kurjategijate jaoks põhiline ja motiivi kadumine vähendab rasket kuritegevust. Loomulikult puudutab see ka palju narkokuritegevust, kus on siiani peamiselt vara konfiskeeritud.

Ehk kui jääd vahele 15 kilo amfetamiiniga, lähed vangi, kaotad oma kodu, venna maja, kaotad kõik, ja nii pole kurjategijatel isu siin tegutseda?

Jah, mõte ongi selles, et kui suurendame vahelejäämise riski, siis see hoiab ära kriminaalset tegevust tulevikus. Realistlikult vaadates hoiab see ära kuritegevust Eesti pinnal, nagu on ka juhtunud, sest mitmed narkokurjategijad on oma tegevusega kolinud Eestist väljapoole. 2004. aastast suurendasime sanktsioone raske narkokuritegevuse eest kuni eluaegse vangistuseni ning see on toonud viimase kümne aastaga kaasa märgatava muudatuse. Pigem eelistatakse vahele jääda mujal Euroopa riikides, mitte Eestis.

Lisaks sellele on võimalik võtta kriminaalne tulu ära mitte ainult kurjategijalt, vaid laiendatud konfiskeerimine võimaldab seda teha ka kolmandalt isikult, kui talle on varasid nii-öelda kanditud.

On see nii lihtne? Et tõenäoliselt on tegu kriminaalse rahaga ja arvatavasti elukaaslane teadis, et mees toob leiva koju tabletiraha eest?

See kõik on loomulikult tõendamise küsimus. See pole kaugeltki lihtne, tõendamiskoormus rasketes kuritegudes on alati kõrge, sellele kulub palju aega. Paljusid juhtumeid lahendatakse ka kokkuleppemenetluses, kus kurjategijad nõustuvad väiksema karistuse nimel kokkuleppega.

Kui arvatakse, et kokkuleppemenetluses on karistused väikesed, siis see pole kaugeltki nii: meil on kokkuleppe­menetlusega määratud narkokaubitsemise eest üle 15 aasta vangistust. See oli kokkuleppe­menetluse korras. Ehk süüdistatav oli nõus, süüdistaja oli nõus ja inimene on saanud üle 15 aasta vangistust.

See areng, mis on viimase kümne aasta jooksul toimunud, on märgatav, aga soovime astuda sammu veel edasi. Suurendada veelgi vahelejäämise riski ja lõigata ära kuritegevuse juuri.

Ka kurjategijad võtavad laenu ja enamik kinnisvarast soetatakse Eestis laenuga, vaid umbes 30 protsenti kinnistutest ostetakse kohe välja. Laenuraha iseenesest ei ole kriminaaltulu, vaid täiesti legaalne raha.

Väga õige. Selle seadusemuudatusega tahame anda võimaluse ka sääraste kinnistute konfiskeerimiseks. Praegu on jah mure, et enamik kinnistuid omandatakse n-ö legaalselt ehk laenurahaga. Probleem on selles, et legaalne raha ja illegaalne raha seguneb omavahel ja tõendamine on keeruline. Seadus nõuab, et täies ulatuses tuleb tõendada, et üks või teine asi on omandatud kriminaalse tuluga. Seadusemuudatus annab võimaluse konfiskeerida edaspidi ka kriminaalkurjategijate laenurahaga soetatud kinnistuid.

Kui sügavale kodaniku taskusse võib riigi käsi tulevikus minna?

Enamikus Euroopa riikides murtakse pead, kuidas kriminaalsele maailmale vastu hakata. Need kriminaalid punuvad kavalaid, keerulisi skeeme. Mina isikult arvan, et saame minna veelgi edasi.

Mitmed riigid on edukalt rakendanud ka tsiviilkonfiskeerimist, näiteks Suurbritannia, Iirimaa, USA. See tähendab, et konfiskeerimine pole seotud ainult konkreetse kuriteo ja kurjategijaga, vaid see on suunatud konkreetse vara vastu, mis on tõenäoliselt kriminaalsel teel soetatud. Ehk kui narkoärikas elab selgelt üle oma legaalsete võimete, aga tema seostamine konkreetsete kuritegudega on keeruline, konfiskeeritakse vara, mille kohta isik ei suuda tõendada legaalset hankimisteed. Aga tarvilik on ikkagi kohtuotsus. Iirimaal on ka seitsme aasta pikkune nn külmutamise periood. Sel ajal on võimalik inimesel tõendada, et vara on seaduslikul teel omandatud, ja kui ta seda teha ei suuda, siis võetakse vara riigile.