Margus Järve: me ei võtnud midagi ette omapäi

Jäägrid 20 aastat hiljem. Foto: Küllike Rooväli

Nende hulgas, kes LVJ sünni juures olid, on üks huvitavamaid mehi Margus Järve, kes oli enne jäägerkompanii asutamist jõudnud panna aluse kaitseliidu Lääne malevale. Praegu nendib Järve, et jäägrid täitsid tõepoolest eriülesandeid, kuid mitte kunagi ilma kõrgemalt tulnud korraldusteta.

Pullapää neemest on saanud ajalooliselt tuntud koht, aga kuidas jäägerkompanii üldse siia sattus?

Esialgu oli lihtsalt vajadus mingi õppeväeosa järgi. See tärkav kaitseliit ja kogu see tohuvabaohu kaitseväe ümber lihtsalt tingis selle, et mingi õppeasutus peab viimaks tekkima. Need kes olid tollal mingi entusaistid ja proovisid kaitseväe algeid tekitada, need vennad väsisid ära, ka mina. Teed neli päeva nädalas kuskil külavahel trenni, siis paned oma varanatukese hakkama selleks, et kuskilt mingid mundritükid selga osta kellelegi.

Siis võeti see suur töö ette, et üks õppeväeosa teha. Õppimiseni me siin ei jõudnudki kahjuks. Palju me siin õppida jõudisme, kaks kuud umbes.

Et just täpselt siia? Aga kuhu ikka, sest ümberringi need vene väeosad olid välja läinud, need baasid olid sõna otseses mõttes täis situtud ja need mis pisut puhtamad välja nägid, kellega niiöelda hästi läbi saime, kust meile ka varustust tassiti, neil siis lasti seal elada. Kui nad ükskord välja läksid, olime meie ka siit läinud.

See oli nagu kõige magusam koht, kuhu sai sisse kolinud, raha meile keegi ei andnud, siia oli aga vaja ainult küttepuid ja narisid. Ülejäänud läks lihtsalt.

Hoone kuulus Läänemaa telefonivõrgule. Neil oli vaja sellest lahti saada, see oli neil koormaks seljas, pidid hooldama javalvurile palka maksma. See oli üle tulnud nõukogude sideväeosalt.

Kõigepealt saatsin mosina sinna üles rääkima, siis panin viis pihku ja korras, mõningad paberid sai tehtud ka.

Venelaste lokaatorijaam oli seal kõrval kohe. Vene sideohvitserid käisid värava taga end tööle pakkumas. Oleks võtnud ka. Spetsialiste oli tõesti vaja. Nad teadsid seda ka rääkida, mis meil seal trepitaguses toas oli, need sideluure vahendid nõukogude ajast. Kogu see tolleagne tohutu elektroonika, kaks seinatäit kappe. Vene ohvitseridega tuli koos viina võtta ja sai kõik teada.

Riigilt mingit varustust üldse saite? Relvad, vormid?

See nn pullapäänamine sai alguse puhtalt täiesti ikka meie enese relvadega, mis me olime välja kraapinud kuskilt. Mustalt turult. Rahulikult.  Aga sellest hetkest peale, kui see Pullapää tundus juba paratamatusena, andis loomulikult peastaap meile ka relvad välja ja eelnevalt oli siis oli kaitseliit ennast relvastanud, nii et sai juba sõduri mõõdu välja.

Relvade puudus ei takistanud meid oma asja ajamast, aga justnimelt seda rahu ja aega meile ei võimaldatud, et jõuda väljaõppega kuskile välja. Instruktorid olid siin palgalised, nad ei pidanud ükski siin üle kahe kuu vastu, sest polnud raha palka maksta.

Mingit kaitseväe varustust toidu poolelt polnud üldse?

Me saime ikka mingit taha kuskilt ja kui seda polnud, siis kaitseliidu toetajaliikmed tagusid meil kinni selle, kriisi ajal sõitis väravast sisse igasuguseid voore, kartulikottide ja kõige muuga.

Toetajaliikmed?

Nneed olid ikka kaitseliidu tegevusega seotud inimesed, kui Läänemaal rivis oli kõige rohkem 300 iniemst, siis neid toetajaliikmeid, kes tahtsid relva omada ja kaasa elada ning oli uhked, et said relvaloa, neid oli üle 600. Tollal polnud ju keegi relva näinud, tolle aja kõige moodsam  asi oli ju tukk. Kuigi enamik ei tednud, mis sellega teha.

Kas nüüd on juba kõik ajalugu?

Eks siin niiöelda vana ja uue vahel madin oli, kui nii laias laastus öelda, vanad olid kõik tublid,  kogenud ja oma ala spetsialistid ja sõimasid meid poisikesteks. Ja eks neil oli ka õigus, sest me ei olnud spetsialistid. Me õppisime öösel ja päeval toimetasime.

Et see sõim kostab aga siiani, kui 20 aastat on möödas... Ja kui sa näed, et kui räägitakse jäägerkompaniist, on kohe kisa taevani, nagu oleks praegu mingi ohu allikaga tegu...

Kõik on siin normaalsed inimesed.

Neid noori mehi ei liitnud mingi tohutu ideelisus, nad tulid väeossa teenima ja aravasid et saavad siit sõjaväelise hariduse ja sellega on oma kohustuse kodumaa ees täitnud ja ongi kõik. Mingit paatost siin polnud. Teati, et saavad aja teenitud ja koju tagasi.

Ise mõtlesin et saaks ruttu Matsallu  tagasi, töötasin looduskaitsealal. Kui hakaksin kroonuga tegelema, siis mõtlesin, et olen paradiisiaiast välja visatud. Aga asjade areng oli, nagu oli ja ülesandeid tuli robinal ja paguneid tuli ka robinal. Teemad läksid nii kummaks kätte, et neist ei saanud niisama välja astuda, need tuli selgeks rääkida.

Lõpuks joosti lihtsalt metsa laiali?

Ülepeakaela ei joostud kuskile metsa laiali. Mulje jäeti küll selline. Aga millega Asso tegeles kogu see aeg... peale sellesama nähtamatu sõja, millega me siin tegelesime tegelikult ka ja me ei salga seda, et täitsime siin mingeid ülesandeid koguaeg järjest...

Peale selle tegeles mees ju pidevalt sellega, et ta pidas mingeid läbirääkimisi koguaeg.

Et kuidas nüüd ometigi seda rahu saavutada, et teha mingi kokkulepe , leida mingisugune konsensus.  Kellegile see läbirääkimiste tulemus ilmselt ka ka ei meeldinud, et me hakkasime tõepoolest ka mingite pagunite alla asetuma lõppkokkuvõttes.

Aga see täiesti selge laialiminek, täiesti selge arusaam sellest et siit ei lasta midagi tulla, oli täiesti selge pärast seda paugutamist seal vaiadukti peal. Siis oli tõesti kõigile selge, et nüüd see laialiminek toimub. Ja joosta polnud tõesti kuskile, Eesti on nii väike.. et jookse kui tahad.

Aga...kompanii ülemaid, seisab siin kõrval üsna mitu, kes siin siis püüdsid seda lippu veel üleval hoida, kui vähegi võimalik oli, aga näljapajukil ja perekonna arvelt polndu võimalik seda lippu enam üleval hoida. Vähemasti nendel vanematel meestel, kes algusest peale siin, olid pered ja kodus tekisid siis küsimused, kas on mõtet seista selliste asjade eest, millest ei taheta et sa seisad.

Jah ega meil tagalat ei olnud. Ei olnud meil teda ei siin ega ka kodus, kui südamest aus olla. Lõpuks tuli mingid valikud teha. Metsa polndu võimalik joosta, tuli koju tagasi minna ja alustada ostast peale ja alustada sealtmaalt, kus teised olid juba ammu alustanud. Kes hakkas äriga tegelema, see hakkas peale nullist. Kes läks tööle, ei löönud nii hästi läbi kui need, kes  omal ajal perestroika alguses käisid juba Soomes ja mujal tööl. Kõike tuli alustada nullist.

Oli neid, kes jäid kaitseväkke?

On ikka, meil on siin üks rahuvalvaja, istub siin laua taga ja on päris kõrgele välja teeninud, on muudelgi missioonidel käinud. Mõned mehed on praegugi missioonidel. Kes leidis koha, sai jätkata, ühe mehe kohta arvavad, et ootab varsti ka kindralipaguneid.

Aga kokkuvõttes ega see jääger olemine siin Eesti riigis hästi ei mõju karjäärile.

Üks rumal nüanss kogu selle loo juures ongi see, et mõlemal poolel seisid tol päeval omaette ideelised vennad. Võibolla lihtsalt selle mööndusega, et ühel pool seisis vähemasti üks mees, kes teadis, mis see endaga kaasa toob, kui ta valmistab selliseid aktsioone.

Nüüd peaks jälle üks raamat ilmuma. Seepeaks rääkima Kibuvitsa baarist ja ma ei tea millest kõigest kokku. Peaks olema välja toodud, kes need vennad olid, kes tookord pihta said seal. Üks endise miilitsaülema poeg, ülejäänud ka sealt Dvigateli spordiklubist, niieölda katusepanijad. Need ei olnud mingid lihtsad pätid, täringuveeretajad, me tollal juba teadsime seda.

See niiöelda nähtamatu madin ja valgustamata pool tuleb seal raamatus veel rohkem välja, kui varem on välja toodud. Minu arust on aeg välja tuua, mis siis toimus. Keegi sai pappi, et meiesuguseid vendi ära koristada, keegi sai seda raha poliitikuna, keegi politseinikuna. Loomulikult, igaüks seisis oma rahakoti eest ja igaüks oma lampasside eest.

Aga lõppkokkuvõttes oleks võinud teatud kokkulepped ikkagi saavutada, see oleks kõigile parem olnud, oleks olnud ka Eesti riigile kasulik. Tänasel päeval on tagantjärgi kahju.

Need eriülesanded, mida te täitsite, mis te arvate, kas saate ükskord ka neist rääkida?

No ma arvan, et sellistest asjadest ei saa mitte üheski riigis mitte kunagi mitte keegi rääkida. Et kui sa palju  sellest räägid, ei ole sust pärast enam rääkijat. Alati on selliste lugude juures asjadega seotud mitte üks inimene. Ütleks niimoodi, et kui oleksime isepäiselt tegutsedes võtnud kätte ja hakanud siin kedagi niiöelda kasti panema, nagu meist kirjutati, siis me oleksime ise seal.

Tegelikult ei ole siin ühtegi ülesannet mitte kunagi täietud sellist, mis me oleksime oma peaga ette võtnud. Need raamatulood toovad ilmselt ka selle nüansi niivõrd kuivõrd välja.

Kas keegi teist memuaare ka kirjutab? Jätab tulevastele põlvedele kappi põhjaliku kirjelduse?

Ei ole tead sellist, parem on mitte kirjutada. Mis me siin ikka niiväga tegime, esiteks, kui kõik hakkaksid kirjutama, kes tollal midagi tegid alates tänastest endistest politseišeffidest, siis mis neist järgi jääks. Poliitikas poleks neil asja. Kõik tegid midagi, kes tõi Saksamaalt sõjaväelennukiga autosid varulennuväljale, tegi oma esimese bisnise, kes varastas laevadelt jahte...Kõik said kuidagi algkapitali. Kes tegi baarile katust, kellegile see jälle ei meeldinud.

Ja tegelikult oli ka meil, kes me siin praegu oleme, ainult üks eesmärk, - jääda ellu.

Kas see ellujäämise soovi tekkimine, kas see oli nagu mingi kindel hetk, kus olukord läks pingeliseks, või oli see pidev seisund?

No minu jaoks oli see juba varem, kui alustasin kaitseliidu Lääne maleva tegemist. Siis oli väga lihtne sellest hetkest peale, kui ütlesin endaale, et Margus, sa oled nüüd surnud. Siis oli igal hommikul hea meel ärgates, et sa olid hinges ja polnud maha löödud veel. Oligi kõik. Kui omadega siia jõudsin, oli juba tuim argipäev. Neil, kes hiljem siia jõudsid ja pidid meiega koos neid kriise siin läbi elama, neil käis see jõnks siin hiljem läbi.