Asso Kommer: kokkuvõttes tuli see kogemus kasuks

Jäägrid 20 aastat hiljem. Foto: Küllike Rooväli

Kunagine jäägripealik Asso Kommer seisab oma meeste ees 20 aastat hiljem naerul näoga. Ja kõige kavalam muie tuleb ta näole siis, kui ta ütleb, et ei rääkinud ka varsti ilmuva uue jäägriraamtu koostajale midagi uut.

Varsti ilmub taas üks raamat, mis jäägrikriisi jälle avalikkuse hambusse tirib. Olete autoriga kohtunud? Leiab sealt midagi uut?

Imrega (ajakirjanik Imre Kaas – toim.) olen palju rääkinud Pärnus, ta on ju Pärnu poiss. Ma ei tea, mis raamatus on, küsige temalt. Mida ma ise rääkisin, seda ma tean, ega ma väga palju uut ei rääkinud.

Kui ta minuga rääkima tuli, eks ma pinnisin ka teda natuke ja selgus, et ta oli tolleaegse ajakirjanduse läbi töötanud. See ei olnud see, et lihtsalt googeldad. 90-ndate alguse lehti tuli raamatukogus lehitseda. Ka tollastes uudistes ja artiklites polnud teema lõpuni käsitletud. Aga sealt saadav pilt tuleb kokku täielikum.

Minul polnud midagi uut talle rääkida. Tema pole ise neid sündmusi näinud, Imre oli siis juba suur poiss küll, põlvepikkune ja vähemalt lasteaias.

Minul ei ole selle vastu midagi, kui kirjutab, see on tema töö. Isegi kui mingit jama kirjutab, mul on sellest tegelikult ükskõik.

Aga milline on teie jaoks mälestus lõpust, tulistamisest Hendriksoni küüru juures. Mis on meelde sööbinud?

Meelde sööbinud ongi see, et ega siis sel hetkel kui asi toimub, sa pikalt ei mõtle, et sa teed, mis on sisse treenitud, automaatselt.

Kui koer hammustab sind jalast, et sa ei hakka mõtlema, et muki-muki, et see oli sul eksimus väike, kõigepealt ikka paned jalaga.

Kui oled sõjaväelist väljaõpet saanud, siis sa tead, mis paugu peale teha.

Üks asi on märklaud ja teine ikkagi inimene? Mingi vahe on ikkagi?

Kui sul endal tekib märklaua tunne, siis pärast seda pole mingit vahet. Kuigi ma võin öelda, et kui see tunne, et sind jahitakse, oleks koguaeg olnud, poleks ma üldse selle koha peale sel hetkel saatunud, oleksin kindlasti jälgi seganud. Oli viis-kümme minutit varem teada saanud, et keegi mind ei otsi ja keegi minu pärast ei muretse. (Kommer oli politseiuurimise all kahtlustatuna vabaduse võtmises, kuid tema kriminaalasja uurija teda tema võitel hetkel taga ei otsinud.)

Teile lubati midagi?

Ei, aga Lubja tänava maja ees (tollane Tallinna Politseiprefektuur) rääkisin oma advokaadiga ja sain teada, et organitel pole minuga mingeid pakilisi asju ajada. Neil oli ju võimalus. Esimene variant, et oleks võinud mind tuppa kutsuda, et tule vaata seda või teist pilti või anna üks allkiri. Aga seda ei tehtud. See tähendas tegelikult seda, et üks käsi ei teadnud, mida teine teeb, sellepärast mul ei olnudki mingit erilist ettevaatust. Ma poleks tulnud ju ajakirjandusmajja ja putkasse lehti võtma. Oleksin linnast välja hiilinud, tulin veepuhastusjaamast, kust oleks olnud sada varianti välja hiilida.

Koit  Pikaroga olete rääkinud omavahel  asjast?

Iga kord kui me Pärnu volikogus ühte pinki istusime, ma ütlesin talle «tere», tema ütles igakord vastu, et ta kurjategijaga ei räägi.

See on kogu teievahelise jutumi analüüs?

Jah.

Kuigi, juriidiliselt, seaduste järgi võiksin ma CV-sse kirjutada, et kohtulikult karistamata, sest karistus on aegunud. Aga inimesel on sõnavabadus, las ta räägib, mis tahab.

Kas see jäägerkompanii asi tuli kokkuvõttes elus kahjuks või kasuks?

Ma arvan, et nüüd, kahekümne aasta perspektiivis pigem juba kasuks. Ja teistpidi samuti, -tollases poliitilises olukoras oli see teataval määral õhkupuhastav ka. Paljud olid sunnitud viimaks seisukoha võtma ja pärast oli asi selge. Lõppes kummi venitamine ja asuti tegutsema.

Kunagi oli meil jäägerkompaniis kokku pandud 17 teesi, mille saatsime peastaabile, et mida tuleks kaitseväes muuta ja mida tuleks teha. Vaatasin nüüd hiljuti, et need 17 asja toimivad juba ammu, aga tollal olid need meie ideedena peaagu ketserlikud. Tollal oli ju veel vene süsteem.  Ega minagi muidu teadnud, kui et raamatu järgi tegin. Mul oli ainult paar vana raamatut, mille eest oleks vene ajal Siberisse saadetud.