Pullapää. 20 aastat hiljem pole suvi enam nii kuum

«Mis te arvate, et nüüd ma oma hingelt puistan teile kõik ära?» Mind puurivad hämarduvas õhtus vihmast tilkuva kilekatuse all kaks uurivat silma. Mitte küll vaenulikku, aga valvsat. Mitmes erinevas sõnastuses, paljudest erinevatest pilkudest, mõttepausidest, fotokaamera poole pööratud selgadest, mahavaatamisest ja muietest olen ma täna seda mõtet kuulnud-mõistnud palju kordi.

Oleme siin Pullapää mändide all juba tunde. Täna, reede õhtul, 28. juunil 2013, kogunesid Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii (LVJ) kunagised võitlejad ja palgatöötajad, et tähistada 20 aasta möödumist ühest taasiseseisvunud Eesti ajaloo kõige kuumemast suvest. Suvest, mil riigi kõige tähtsam, päikeses kuumaks köetud asfalttee viis Pullapääle. Selle tee otsas oli 1993. aasta suvel jäägrite baas, olid noored mehed, kes olid omateada väljas oma väeosa ja Eesti Vabariigi eest, olid tuldsülgavad raudtorud, millest lõppkokkuvõttes õnneks kedagi ei lastud.

Õhuvirvendus selle asfaldi kohal nägi autodest väljumas nii ajakirjanikke kui poliitikuid. Retk  Žiguli roolis Pullapääle oli toona paljudele tavapärane päeva osa ja igaüks ajas oma asja, kuidas oskas. Esireas Katrin Linde, Tiit Made, Peeter Lorents, Jüri Toomepuu. Ja veel need, kes siin ei käinud, aga Tallinnas toimetasid. Kaitseiitu juhtis siis Johannes Kert, kaitseväge Aleksander Einseln. Oli Mart Laari esimene valitsus, skandaali keskmes seega ka kaitseminister Hain Rebas, justiitsminister Kaido Kama, siseminister Lagle Parek.

Õhtulehest, kus toona algaja krimiajakirjanikuna alustasin, sõideti päeva põhiuudist tooma ikka Pullapääle, kus etendus kogu riiki raputanud vaatemäng, mida hiljem nimetati jäägrikriisiks. Alles hiljem mõisteti, et tegelikult oli see kogu riigi kriis, millest kokkuvõttes tuldi välja siiski kilbiga.

Täna on Pullapääl vaikne ja tuuletu, aga pole kuumust, pole õhus toonast pinget ega ka virvendust, pole poliitikuid, pole ajakirjanikke. Vähemalt mitte enne minu saabumist. Kõik on muutunud.

Meeste naer kostab puhkeküla õuelt tänavale, lauale on laotatud mustad T-särgid, rinnal LVJ embleem, seljal kiri «jäägerkompanii». Kastis on samasugused uhked embleemidega kruusid.

Särgid saavad järjest selga, uued tulijad suruvad kätt. Nagu 20 aastat tagasi, seisab tänagi keskmes Asso Kommer, nägu naerul. Kui kõik vormis, rivistab legendaarne jäägripealik kompanii üles. Rivikorras minnakse endise jäägerkompanii baasi ette, lipu alla ja tehakse ühispilt. Ajakirjanikust on siiski kasu ka, - on kes grupipildi jaoks klõpsu teeb.

Aga siis võetakse vabalt. Jääb üle ainult püüda õhust mõtteid, soove ja tundeid.

Kuuliaugud on alles

Nagu kokkutulekutega ikka, pole kõik tulla saanud. Oli ju omal ajal püssi all 120 meest. Paljud töötavad välismaal. Pildilt loen hiljem kokku 29 nägu, osa mehi tuleb õhtul hiljem.

Maja, kus 20 aastat tagasi asus sõjaväeosa, on juba 16 aastat eraomandis ja sealt leiab nüüd väikelastega pere. Titetoolid, -korvid ja -kärud on pargitud sinna, kus varem seisis sõjamoon ja liivakotid. Trepikojas on reas jalgrattad ja ainult Kommeri terav pilk püüab samast laest kinni automaadi kuulist jäänud augu. Mis siis juhtus? No mis ikka, püss läks lahti, naerab jäägrijuht.

Suur osa majast on remonditud, kuid ustel on veel numbreidki alles. «Ma vaataks oma 106 välja,» hüüab üks meestest. «Meil ei ole enam niimoodi numbritega,» vabandab perenaine ja näitab, et see on allkorrusel ainuke korrusel ainuke tuba, mis on veel vanal kujul säilinud.

Mehed, kes elasid kolmandas, viiendas, piiluvad ustest sisse. Ühes toas laotub nende ette üleni roosa maailm, täis nukke. Lastetuba. Kõrvalruumist aga kostab: «Toomet, automaadi konks on veel seinas!» Ja mürisev naer.

«Siin paremat kätt oli Asso, nüüd on tehtud kahest üks tuba. Mina olin ikka kindlalt kolmandas, Margus Järve ja Lembit Tõns olid neljandas, siin oli riiete ladu. Vist. No ei mäleta! Kuramus, ei mäleta,» räägib mulle teejuhiks hakanud mees. «Siin, trepikojas, jooksin ma kunagi kellegi automaadi kaba otsa. Kas siin oligi staap? Issand küll, kõik on kuidagi väiksemaks nagu  jäänud, enne tundus nii suur... Päevnik olid, siis oli jube hea vaadata siit ülevalt rivistust.»

Meestekamp hulgub ümber maja, hoovipeal on saun, sauna juures sai kõhulihaseid tehtud, kuskil oli siin poksikott.

Oluliseks osutub teadmine, et vana välipeldik alles. «Seal ma olen küll istunud. See oli kõige rahulikum koht. Kui häire oli, siis oli muidugi kaugemalt joosta.»

«Kuuliaugud on veel alles,» ütleb Kommer lõbusalt. «Millest need kuuliaugud tulid, Asso?»

«Noh, lasti märki või tehtud pulli. Ikka see tuntud nali, et peldiku taha ja kuul pähe.»

Põldmarjad käimla taga on juba valmis.

Unenägu ajakirjanikest

Üks meestest meenutab, kuidas temast tehti magamise pealt Postimehes ilmunud legendaarne pilt. «Ma nägin öösel mingit lolli und, et mingid ajakirjanikud hüppasid sisse, siis hommikul ütles teine mees ka, et nägi sama und ja viimaks kolmas ütles, et oligi nii, ajakirjanikud olidki siin. Mina olin ainus, kes rahulikult edasi magas.»

«Osasid ei tunne ära. Mõnda meest on elu päris kõvasti räsinud, mõni on veel päris kobe,» räägib mees, keda saabuja Rässaks nimetab. «Kas mõni on ka paremuse poole arenenud?» «Mina! Mõnel on täiesti aeg seisma jäänud, näeb välja nagu 20 aastat tagasi. Mõnda ei tunne üldse ära.»

Osa on läinud sauna, osa seisab keset hoovi ja mälestused muukui voolavad. Ajalehe jaoks ka midagi? «Ma pean teatud inimestega kokku leppima, enne kui ma üldse midagi räägin,» lausub üks. «Peresiseseid asju ei arutata avalikult» märgib teine.

Oleme tagasi laua taga. Automakk mängib, kolmas söögikord kaob meeste kõhtu. Teisel pool lauda on kaks tavalist eesti naist, Alli ja Tiiu. Setu juurtega Alli on arst, Haapsalust pärit Tiiu aga raamatupidaja. Millised on eredamad mälestused kriisiajast?

Tiiu: «Kui kompanii suleti, siis meile ei öeldud mitte midagi. Läksime koju ja kõik.»

Alli: «Mäletan, et tulin mööda teed, igalpool olid piirajad ümberringi. Aga ma mõtlesin, et pean jõudma poiste juurde, võtma oma esmaabikoti, sest neil on mind vaja. Ma ei kartnud enda pärast, kartsin nende pärast. Mind keegi ei puutnud, minusugune õbluke naisterahvas ei olnud ju mingi oht.»

Martini nimeline mees vaatab mind ainiti. «Sina ajakirjanikuna uuri seda, miks on meie asi salastatud 50-ks aastaks.»

«Miks on eluks ajaks andmed lukustatud? Kelle huvides see on?» Neid küsimusi kuulen õhtu edenedes korduvalt. Martin tahab, et praegu juba ajalooks saanud lugu oleks lahti viimse niidini lahti harutatud. «Jäägrite jaoks on see ajalugu ja lapsed peaks seda koolis juba õppima, mis siis tegelikult juhtus. See lugu räägib ju meist ja meie tahame, et et see asi saaks avalikustatud!»

Martini mõttega ühinevad ka teised. Firmajuht, autojuht, keevitaja, elektrik Soomes, kiirabiauto juht, puhastusfirma omanik.

Jäägreid oli koos noortega 120 ringis, kõiki pole enam elus, neli-viis on kindlasti läinud.

«Me olime kõik sõbrad. Me olime üks pere, meil olid automaadid seina peal ja me läksime kõik koos, polnud mingit sundi,» kirjeldab Martin. «Me oleme tavalised inimesed. Pärast maaliti pilt, et oleme palgasõdurid, mõrtsukad. Nüüd oleme me kõik oma elus edasi läinud.»

Kuigi Martin nendib, et ajakirjandus oli tihti jäägrite poolel, siis tema meelest muutsid mõnedki kontekstist välja rebitud laused palju. «Mina olin siinsamas väravas valves, kui tuli Johannes Kert, kes oli väga vihane meie peale, kes oli Mosina vastane. Ta tuli ja ütles: «Minu käsi ei väärata major Mosina mahalaskmiseks.» Pärast lugesime lehest, et hoopis jäägrite käsi ei väärata.»

Kalmer oli kompanii kõige noorem poiss, tuli vabatahtlikult ise 1993. aasta oktoobris teenima. «Tunne oli,» põhjendab ta. «Oli veel lapsepõlv, aga see oli ainuke valik.»

Ja mis tunne pärast jäi? «Ma ei oleks muidu siin! Me oleme, kes me siin oleme. Joome viina, aga me pole halvasti meelestatud. Kurjuse pärast tullakse kokku kuskil mujal. See on minu koht, ma olen ka ise Läänemaa poiss, pärit sealt, kus on Laanetaguse suvi.»

Kalmeril on alles kadunud isa sõbra kiri talle. Vist jõulukaart, kus on aadressiks peal «Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii.»

Kitarr tuuakse välja. «Muusikut meil kompaniis polnudki,» kostab meeste seast, «Ainult see rumeenlane, igamehepill AK-74R, seda pilli mägis iga mees niimoodi nagu ta oskas. Märklehe pihta.»  

-----

Jäägrikompanii loodi 1992. aasta märtsis vabatahtliku kaitseväeosana.

•    5. juulil 1993 andis kaitsejõudude peastaabi ülem välja käskkirja, millega kohustati jäägreid Paldiskis üle võtma Vene sõjaväeosa. Järgmine päev anti välja uus käskkiri, millega kohustati üle võtma hoopis teise numbriga sõjaväeosa. Kummagi ülevõtmiseks polnud sõlmitud kirjalikke kokkuleppeid ega vormistatud poliitilist otsust.

•    6. juulil sai Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii käsu asuda Vene armee käes olnud Paldiskisse.

•    8. juulil tekkis kaitsejõudude ladvikus valitsenud segaduse tõttu jäägritel vastasseis Vene eriüksusega. Johtuvalt eelnenud sündmustest esitas osa jäägrikompanii liikmeid 25. juulil 1993 avalduse, milles teatasid endi lahkumisest kaitsejõudude koosseisust.

•    22. juulil pöördus jäägrite ülem Asso Kommer peaminister Mart Laari poole, kurtes kompanii kehvade olmetingimuste üle.

•    23. juulil vabastas kaitseväe juhataja Aleksander Einseln Kommeri ametist. Kommer keeldus lahkumast ning jäägrid toetasid teda.

•    25. juulil teatas jäägrikompanii oma lahkumisest kaitsejõudude koosseisust. Vastuseks saadab valitsus kompanii laiali.

•    Jäägrite asukohta Pullapääle kogunesid jäägrite toetajad. Kaitsejõududes tehti ettevalmistusi jäägrite allumatuse mahasurumiseks, ent rünnakut ei toimunud.

•    2. augustil arreteeriti jäägrite ülema asetäitja Jaak Mosin, jäägrid võtsid oma 25. juuli avalduse tagasi.

•    3. augustil lahkus kaitseminister Hain Rebas ametist.

•    26. novembril tipnes kriis sellega, et Asso Kommer haavas Pärnu maanteel raskelt teda kinni pidada üritanud politseinikke Koit Pikarot ja Argo Aunapuud. Kommer võeti vahi alla ning mõisteti vangi.