Pullapää. 20 aastat hiljem pole suvi enam nii kuum

Asso Kommeri (keskel) jaoks oli üks rõõmustavamaid uudiseid, et 20 möödunud aastat polnud murdnud nende tagalat, kuulsat automaadist läbi lastud uksega välikäimlat. Foto: Küllike Rooväli

«Mis te arvate, et nüüd ma oma hingelt puistan teile kõik ära?» Mind puurivad hämarduvas õhtus vihmast tilkuva kilekatuse all kaks uurivat silma. Mitte küll vaenulikku, aga valvsat. Mitmes erinevas sõnastuses, paljudest erinevatest pilkudest, mõttepausidest, fotokaamera poole pööratud selgadest, mahavaatamisest ja muietest olen ma täna seda mõtet kuulnud-mõistnud palju kordi.

Oleme siin Pullapää mändide all juba tunde. Täna, reede õhtul, 28. juunil 2013, kogunesid Läänemaa Vabatahtlike Jäägerkompanii (LVJ) kunagised võitlejad ja palgatöötajad, et tähistada 20 aasta möödumist ühest taasiseseisvunud Eesti ajaloo kõige kuumemast suvest. Suvest, mil riigi kõige tähtsam, päikeses kuumaks köetud asfalttee viis Pullapääle. Selle tee otsas oli 1993. aasta suvel jäägrite baas, olid noored mehed, kes olid omateada väljas oma väeosa ja Eesti Vabariigi eest, olid tuldsülgavad raudtorud, millest lõppkokkuvõttes õnneks kedagi ei lastud.

Õhuvirvendus selle asfaldi kohal nägi autodest väljumas nii ajakirjanikke kui poliitikuid. Retk  Žiguli roolis Pullapääle oli toona paljudele tavapärane päeva osa ja igaüks ajas oma asja, kuidas oskas. Esireas Katrin Linde, Tiit Made, Peeter Lorents, Jüri Toomepuu. Ja veel need, kes siin ei käinud, aga Tallinnas toimetasid. Kaitseiitu juhtis siis Johannes Kert, kaitseväge Aleksander Einseln. Oli Mart Laari esimene valitsus, skandaali keskmes seega ka kaitseminister Hain Rebas, justiitsminister Kaido Kama, siseminister Lagle Parek.