Uus eurovolinik: Paet, Parts või Ansip

Urmas Paet, Andrus Ansip ja Juhan Parts. Foto: Toomas Huik

«Ma ei ole suutnud seda ametikohta enda jaoks ihaldusväärseks mõelda,» ütleb peaminister Andrus Ansip küsimuse peale, kas tema sooviks saada järgmiseks Euroopa Komisjoni volinikuks. Tuleval aastal lõpevad praeguse Euroopa Komisjoni koosseisu volitused  ja Siim Kallase järel tuleb Eestil nimetada järgmine volinikukandidaat.

Seda, et Andrus Ansip ei soovi voliniku kohale kandideerida, ütlevad Postimehele ka päris mitmed tema lähikonda kuuluvad. Samas, Ansip ei pane ust ka päris kinni, jättes lõpliku otsuse ikkagi lahtiseks. Ilmselt nii ongi – Ansip ise väga ei taha, aga sõltuvalt poliitilise olukorra muutumisest või mõnest muust praegu veel teadmata tegurist ei saa Ansipi liikumist Euroopa Komisjoni siiski veel päriselt välistada.

Kui Andrus Ansip kõrvale jätta, siis kaks nime, keda järgmise Eesti-poolse volinikuna kõige enam nimetatakse, on välisminister Urmas Paet ja majandusminister Juhan Parts. Oma CV poolest sobivad kindlasti mõlemad. Nii Paet kui Parts on mõlemad olnud kaua ministrid, Parts nagu kõigile teada ka ekspeaminister. Mõlemad mehed kuuluvad ka oma erakonna liidrite sekka.

Napisõnalised asjaosalised

Urmas Paet on Reformierakonna aseesimees ja täpselt samal positsioonil (aseesimees) on ka Juhan Parts IRLis. Nii Paet kui Parts ise on oma kommentaarides ettevaatlikud. «See (voliniku amet – toim) on kindlasti huvitav, aga praegu on veel vara sellest rääkida,» ütleb Urmas Paet. Enam-vähem sama ütleb ka Juhan Parts: «Jutud on veel väga toored, päris algstaadiumis, aega veel on.» Partsi jutust võib aru saada, et praegu veel ei ole Reformierakond ja IRL sellel teemal ametlikult mõtteid vahetanud, pigem on omade seas ja omas erakonnas mitteformaalses vormis räägitud.

Samas nii Paeti kui Partsiga vesteldes jääb mulje, et kuigi konkreetset «jah’i» ei ütle kumbki, on nemad erinevalt Ansipist Euroopas Komisjoni voliniku kohast huvitatud. Midagi pole muidugi garanteeritud. Kes teab, mis järgnevatel kuudel juhtub. Võib-olla satub keegi nimetatutest poliitilisse skandaali, võib-olla mõjutavad mingeid poliitilisi jõujooni oktoobris toimuvate kohalike valimiste tulemused. Kuigi täpset ajaraamistikku ees pole, siis tõenäoliselt pärast kohaliku omavalitsuse valimisi algavad intensiivsemad arutelud ja järgmisel aastal hiljemalt kevadel võiks Eesti poolt volinikukandidaadi nimi teada olla.

Alustada tuleks varem

Üks kõrge reformierakondlane spekuleeribki, et Eestile võiks kasulikum olla oma kandidaadiga vara välja tulla. «Kui esitad hiljem, riskid Euroopa Komisjoni poolse soovitusega (muidugi mitteametliku), lisaks võib ka lihtsalt palju mehi olla ja siis vaja naist näiteks, et tasakaalu tagada,» räägib ta.

Euroopa Komisjoni voliniku koha täitmise osas teeb ettepaneku vabariigi valitsus. Tegu on seega poliitilise otsusega, millel nii Euroopa Liidu kui sisepoliitiline dimensioon. Otseseid nõudmisi Euroopa ei sea. Vahel küll spekuleeritakse nende üle, kasvõi seesama jutt, et järgmine Eestist pärit volinik võiks olla naine (sellest jutust võttis ilmselt tuld ka Kristiina Ojuland, et äkki võiks temast saada volinik) ja kuigi sooküsimus võib kaalutlemisele tulla, ei ole see kindlasti konkreetne nõue.

Laias laastus peaks täitma ainult paar kriteeriumi. Volinik peaks oma taustalt olema minister või endine minister, eeldatavasti pika valitsemiskogemusega. Põhimõtteliselt võib kaalumisele tulla ka mõne põhiseadusliku institutsiooni juht, nt riigi keskpanga juht, Eestis ei ole viimane valik aktuaalne. Teiseks, volinik võiks olla ka oma päritoluriigis poliitiliselt mõjukas. Nii Ansipi, Paeti kui Partsi puhul on kõik nimetatud kriteeriumid täidetud. Siit edasi muutuvad argumendid aga juba rohkem tõlgendamise küsimuseks. On paar nüanssi, mis räägivad Juhan Partsi kasuks. Kõigepealt muidugi Euroopa mõistes õigesse parteisse kuulumine. Euroopa Rahvapartei on Euroopa Parlamendis suurima esindusega ja tõenäoliselt võidavad nad enamuse ka järgmistel europarlamendi valimistel järgmise aasta mais.

Kui siia lisada ka Angela Merkeli tõenäoline valimisvõit Saksamaal, siis lisab see ainult kaalu faktile, et IRL kuulub samasse konservatiivide fraktsiooni, mis domineerib kogu Euroopa tasandil. Võrdluseks Reformierakonna Euroopa seljatagune ehk liberaalide allianss on palju eklektilisem, vastuolulisem ja vähem tähtis. See on kindlasti ka üks argument, mille IRLi inimesed läbirääkimistel Reformierakonnaga esimeste seas välja toovad.

Partsil teatav eelis

Üks eruametnik toob välja veel ühe nüansi, mis võiks Juhan Partsi kasuks rääkida. Euroopas on tava – kuigi nagu tavadega ikka, ei kehti see alati sada protsenti –, et kui koalitsioonivalitsusest on ühe partei esindaja kaua hoidnud Euroopa Komisjoni voliniku kohta (Siim Kallas on reformierakondlasena kaks ametiaega volinik olnud), siis järgmine kord antakse volinikukoht teisele koalitsioonipartnerile.

Nii toimivad soomlased, taanlased, inglased, prantslased ja ka sakslased. Helmut Kohli ajal oli Saksamaal praktika, et üks volinikukoht läks koalitsiooni- ja teine opositsioonierakonnale, ehk siis sakslased esitasid ühe parempoolse ja ühe vasakpoolse voliniku. Hiljem Saksa sotsid seda tava küll muutsid, aga nende otsust kritiseeriti üsna tugevalt kodumaal. Eesti konteksti tuues seguneb see tava otseselt meie sisepoliitiliste oludega.

Kui Reformierakond annaks seekord volinikukoha IRLi kui väiksema koalitsioonipartneri kätte, siis see võiks tugevdada kahe liitu ja koostööd ka riigi tasandil.
 

Euroopa Komisjon 2010–2014

•    José Manuel Barroso, president

•    Catherine Ashton, asepresident, liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja

•    Viviane Reding, asepresident, õigusküsimused, põhiõigused ja kodakondsus

•    Joaquín  Almunia, asepresident, konkurents

•    Siim Kallas, asepresident, transport

•    Neelie Kroes, asepresident, digitaalareng

•    Antonio Tajani, asepresident, tööstus ja ettevõtlus

•    Maroš Šefčovič, asepresident, institutsioonidevahelised suhted ja haldusküsimused

•    Olli Rehn, asepresident, majandus- ja rahandusküsimused ning euro

•    Janez Potočnik, keskkond

•    Andris Piebalgs, areng

•    Michel Barnier, siseturg ja teenused

•    Androulla Vassiliou, haridus, kultuur, mitmekeelsus ja noored

•    Algirdas Šemeta, maksundus, tolliliit, statistika, audit ja pettusevastane võitlus

•    Karel De Gucht, kaubandus

•    Máire Geoghegan-Quinn, teadus ja innovatsioon

•    Janusz Lewandowski, eelarve ja finantsplaneerimine

•    Maria Damanaki, merendus ja kalandus

•    Kristalina Georgieva, rahvusvaheline koostöö, humanitaarabi ja kriisiohjamine

•    Günther Oettinger, energeetika

•    Johannes Hahn, regionaalpoliitika

•    Connie Hedegaard, kliimameetmed

•    Štefan Füle, laienemine ja naabruspoliitika

•    László Andor, tööhõive, sotsiaalküsimused ja sotsiaalne kaasatus

•    Cecilia Malmström, siseküsimused

•    Dacian Cioloş, põllumajandus ja maaelu areng

•    Tonio Borg, tervise- ja tarbijaküsimused