Liisa Tagel: kelle säutsumist uskuda?

Liisa Tagel Foto: Mihkel Maripuu

Möödunud nädala alguses suhtlesin ühe välismaal õppiva türgi päritolu tudengiga, kes soovis jagada oma nägemust kodumaal toimuvast. Vestlus temaga jõudis intervjuu vormis ka ajalehte, ent oma foto avaldamisest selle kõrval ta keeldus. Ta kartis, et see võiks viia ta kodumaal süüdistusteni terrorismile kaasa aitamises või riigi laimamises. Samal päeval avaldati Türgi valitsuse kodulehel teade, mis kuulutas Türgi parimaks riigiks Euroopas, kui mitte maailmas.

«Türgil on kõige reformimeelsem ja tugevam valitsus Euroopas ning kõige karismaatilisem ja tugevam juht maailmas. /--/ Ainult neil, kes tunnevad, et jäävad talle alla, on peaminister Erdoğani juhtimine probleemiks.» Avalduses kinnitati ka, et kellelgi pole õigust nimetada Türgit vägivaldseks riigiks ning probleemidega tegeletakse demokraatlikult ja demokraatia huvides.

Kogu sellest demokraatiast hoolimata keeldus oma nägu avaldamast ka üks teine Postimehega suhelnud türklane, lastekirjanik Zümrüt Alp, kellelt avaldati 10. juulil arvamuslugu «Kultuuri ja ajaloo hülgamine». Türgi on riik, kus ametlikel andmetel istub vangis kõige enam ajakirjanikke maailmas (märtsi seisuga 94) ning rahutustega seoses on ametlikel andmetel mõnikümmend inimest vahistatud Twitteris tehtud avalduste tõttu. Erdoğan on Twitterit nimetanud lihtsalt nuhtluseks, kuigi kasutajate seas on ka tema enda Õigluse ja Arengu partei liikmeid.