Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Sunniviisilist tööd esineb meilgi

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Artikli foto
Foto: Corbis/Scanpix

Sunniviisiliseks tööks loetakse sellist tööd, mida nõutakse inimeselt ükskõik missuguse karistusega ähvardades ja milleks ta ei ole ennast vabatahtlikult pakkunud. Uskumatu küll, aga sellist ülemaailmselt hukkamõistetud ja keelatud tegevust kohtab Eestiski.

«Kuigi tänapäeval teadvustatakse inimkaubanduse, sunniviisilise töötamise ja tööalase ärakasutamise kui «moodsa aja orjusega» seotud ohte üha paremini ning erinevad riigid, sh Eesti, töötavad välja üha ­uusi meetmeid nende nähtustega võitlemiseks, näitavad mitmed uuringud, et tööalane ekspluateerimine ja inimeste tööle sundimine ei ole mitte kuskile kadunud. Põhjuseks on kindlasti see, et need nähtused on sageli raskesti tuvastatavad, eriti valdkondades, kuhu tööinspektorid ja teised õiguskaitseorganid ei jõua – kodumajapidamised, geograafiliselt eraldatud piirkonnad ja ka nn liikuvad töökohad, nagu seda on ehitusplatsid,» järeldas oma magistritöös tööinspektsiooni peajurist Kairit Ehala.

Kuigi mitmetes uurimustes ja teadustöödes on leitud, et tööjõu ärakasutamine ja sunniviisiline töö ei ole Eestis probleem ning sama suhtumist kohtab ka meedias, kus inimkaubandust seostatakse eelkõige seksuaalse ärakasutamise juhtumitega, siis näitas tööinspektorite seas tehtud küsitlus pigem vastupidist.

Tagasi üles