Kümme aastat hirmu ja igatsust

Pikka aega end nõukogude võimu eest varjanud mehe meisterdatud esemed asuvad nüüd Tartu mänguasjamuuseumis.

Miniatuurne malelaud koos malenditega, pisike ööpott kirjaga «Pissi ruttu, karu tuleb» ning inimjuustest harjastega põrandahari – need on vaid mõned asjad, mis tegi oma tütre järele igatsev isa, kes pidi end kümme aastat nõukogude võimu eest varjama kartulisalves.

Punaarmeega rindele läinud, hiljem vangi langenud ja sakslaste poolt vangilaagrist sõja ajal Eestisse tagasi saadetud Eesti Vabariigi ohvitser Leonhard Lina (1914–1994) otsustas pakku minna 1944. aastal, kui pärast nõukogude võimu kehtestamist oli teda korduvalt julgeolekusse ülekuulamistele kutsutud.

«Ühel järjekordsel ülekuulamisel öeldi isale, et seekord võite koju minna. See lause jäi teda kummitama, ja kui ta nägi, et sõbrad ümberringi kaovad, siis oli otsus valmis ja ta läks metsa,» rääkis Lina tütar Merike Lillo (69).

Metsavennaelu aga oli koduste poolt ka Leoks kutsutud mehe põhimõtete vastu ning ta otsustas peita end Põlva lähedal asuvasse Pihoveski kodutallu. Talle ehitati kartulisalve peidupaik – vahelaega tühimik kartulite all, mille pikkus kaks meetrit, laius poolteist meetrit ja kõrgus vaid pool meetrit. Ruumi jagus vaid sirutamiseks ja küljekeeramiseks. Välja sai tulla vaid öösiti, kui veskilised olid läinud.

Mitusada eset

Oma päevi saatis Lina mööda selili peidikus lamades, rinnal puuklots, millel ta tattnina valgel meisterdas. Kümne peidusoldud aasta jooksul otsis ta pidevalt endale tegevust: kõigepealt kudus väikesele sugulasele kampsuni, siis hakkas puidust esemeid meisterdama. Sõpradele-sugulastele tegi ta kingituseks seinakaunistusi, vaase, küünlajalgu, ehte- ja käsitöökarpe.

Mehe suurimaks tööks nende aastate jooksul oli kingitus tütar Merikesele, kelle juurest ta pidi lahkuma vaid mõni kuu pärast lapse sündi. Nii tegi ta käepärastest materjalidest tütrele täiusliku koopia nende kunagisest Rakvere kodust. Kätte sai Merike selle kingituse alles kümneaastasena, kui 1954. aastal saadeti Linale sõna, et ta võib vaba mehena välja tulla, talle antakse pass ja teda milleski ei süüdistata.

«Kümnendaks sünnipäevaks lubas ema mulle elusat kingitust. Olin õnnelik, et saan lõpuks ometi igatsetud kutsika. Pettumus oli suur, kui elusaks kingituseks osutus isa, kelle olemasolust mul aimugi polnud,» lausus Lillo.

«Teadsin vaid, et isa on surnud ja temast ei tohtinud rääkida. Ja nüüd äkki küsis ema Tartu raudteejaamas: «Mis sa arvad, kes võiks siin olla sinu isa?» Üks mees oli väga elevil, ta vaatas meid ja seletas midagi naerdes oma kaaslasele,» meenutas tütar oma taaskohtumist isaga.

Raudteejaamast läks pere külla Leo sõbrale Albert Saarlaiule, kelle korteris oli isa üllatus: vaibatäis nukumööblit, kenasti tubadeks sätitud, ja sinna juurde kuuluvaid majatarbeid. Kokku 217 eset.