Poliitikast: kui kõrini, siis lihtsalt kõrini

Foto: Corbis/Scanpix

Kui objektiivselt ja ratsionaalselt suudame üldse poliitikast mõelda, hinnata skandaale, olgu nendeks siis Reformierakonna-Ojulandi kaasus või mõni Edgar Savisaarega juhtunu. Või on meie mõtlemine paratamatult kallutatud? Üldistused ja hinnangud on täis mõtlemisvigu ning ainuke, mida suudame, on püüd sümpaatiad ja antipaatiad tagantjärele mähkida näilise ratsionaalsuse kuube.  

Reformierakonna vihkajaid on nii palju, et hakatakse isegi Ojulandi uskuma, ütles Jürgen Ligi kolm nädalat tagasi Reformierakonna sisevalimiste häältevõltsimise skandaali lahvatamise järel. Kui Ligi oleks psühholoog, oleks ta fenomeni kirjeldamiseks kasutanud terminit «kättesaadavuse heuristik». Lihtsustatult tähendab see seda, et kui tahame mingit olukorda hinnata või mõne sündmuse tõenäosust mõõta, siis esimese asjana otsib aju analooge ja kogemust sarnastest juhtumitest.

Nobelist Daniel Kahneman kasutab kättesaadavuse heuristika kirjeldamiseks näidet Ameerika poliitikast.* Ameeriklastel on nimelt paras fetiš avaliku elu tegelaste abielutruuduse suhtes. Kui küsida, kumb on tõenäolisem, kas abielurikkujast poliitik või abielurikkujast kassapidaja, siis enamiku vastus on «poliitik». Nagu Kahneman ütleb, on põhjuseks see, et igaühel on kohe käepärast võtta (igaühele meenub) näiteid poliitikutega seotud seksiskandaalidest ja nende kajastamisest ajakirjanduses, näiteid kassapidajate kohta aga mitte. Samamoodi võib öelda Reformierakonna kohta. Viimase aasta jooksul on nende tegemisi väga palju kritiseeritud (enamasti ilmselt õigustatult), iga uus sündmus, viimati siis Ojulandi kaasus, langebki viljakale sissetöötatud pinnale.

Kolleeg Marti Aavik viitab veel ühele asjale, mis mõjutab meie mõtlemist poliitikast ja poliitikutest. See on kultuuri mõju. Alates antiikautoritest, Hamletist kuni tänapäevaste Hollywoodi filmide, teleseriaalide, raamatute ja suuresti ka ajakirjanduseni välja, on poliitikuid ja poliitikat kajastatud ikka kui intrigante, mängureid ja salatsejaid. Valavad mürki üksteisele kõrva või panevad jalga taha.

Meelelahutuslikust vaatenurgast on see ka loomulik, sest kes tahaks vaadata filmi, kus poliitikud istuvad kabinetis ning loevad tundide kaupa seaduseelnõusid? Kõlab umbes sama huvitavalt kui Andy Warholi film «Sleep» – viis tundi ja kakskümmend minutit magavat meest, ainukeseks action’iks korraks üle ekraani lendav kärbes. Eeltoodu ei tähenda, et poliitikute sigatsemistele ei peaks tähelepanu pöörama.

Ratsionaalselt saab seda põhjendada ka sellega, et kuna poliitiku tehtud sigaduse mõju on suurem ja pikaajalisem kui suvalise poemüüja omal, siis tulebki neil hoolsamalt silma peal hoida. Pigem on asi selles, kui objektiivselt me suudame teha jõulisi üldistusi. Kumb on tegelikult ebamoraalsem: kas keskmine poliitik või keskmine õpetaja, keskmine poliitik või keskmine ajakirjanik, keskmine poliitik või keskmine eestlane?