Metsavenna talu peremees kütab jaaniõhtu kuumaks

Kes ütles, et päälinnast kaugemal pole elu? Loll jutt suhu tagasi! Meelis Mõttus Eesti-Läti piirialalt on mitu korda tulemuslikum tegija, kui enamik Tallinna olen-enda-arust-kõva-mehi. Foto: Kristjan Teedema

Kirjanik Kaur Kender, vaata, et sa seda lugu ei loe! Ole hoiatatud: sul võib tekkida paanika.

Et miks kohe alguses nii isiklikuks minna?

Nimelt esines Kender ühes kevadises «Kolmeraudses», kus kiitis, kuidas Tallinnas kinnisvara hinnad muudkui kerkivad. Kui saate vestluspartner ajakirjanik Priit Simson püüdis talle meelde tuletada, et Eestis on ka teisi linnu peale Tallinna, kus elu ei paista sugugi roosiline, kuulutas Kender arrogantselt-epateerivalt, iseloomustades elu vastuvõetamatust väljaspool pealinna: «Kui ma jõuan Stat­oili, mis on lennujaama juures, siis mul tekib juba paanika – ma ei taha nii kaugele maale minna.»

Kui Kender peaks sattuma Tallinnast nii kaugele Eesti otsa, kui annab üldse sattuda – nagu Võrumaa lõunaserva Mõniste taha Vastse-Roosa külla, kust jääb Läti piirini vaid poolteist kilomeetrit –, tähendaks see temale ilmselt katastroofi, ehk isegi apokalüpsist.

Aga õnneks ei vaata enamik eestlasi Eestimaad nii nagu Kender. Miks muidu vuravad igal jaanilaupäeval tuhanded rõõmsameelsed inimesed tibatillukesse Vastse-Roosa külla, kus elanikke 20–40, olenevalt, kui palju parajasti kohal viibib. Seal toimub juba aastaid – jah, toimub ka homme – Eesti väidetavalt parim jaanipidu. Sedapuhku vähemalt kahe lõkkega.

Kas külarahvas pahaseks ei saa, kui suurte massidega jaanipeo püsti ajate?

Ühe peo peale kindlasti mitte. Aga kui oleks iga nädalavahetus selline pidu, siis oleks rahvas küll pahane.

Meil on ju alati kvaliteetne ansambel. Kui ansambel ei suuda poolteist tundi live-kontserti anda, siis ta siin ei esine. See, kes tuleks fonoga ja haaraks nurgast korraks pilli kätte – sorry, meie lava ei ole nende jaoks.

Kuidas olete siia otse öeldes pärapõrgusse saanud esinema Metsatöllu, Koit Toome, Propelleri, nüüd 2 Quick Starti?

Propellerit peangi kõige suuremaks saavutuseks, nad tegid koos [Peeter] Volkonskiga täispika live’i. Paljud mänedžerid ütlesid mulle, et ei ole mõtet neid kutsuda, kontsert jääb ära, sest Volkonskiga on ennegi olnud probleeme, ta võtab napsu. Siin – mitte ühtegi probleemi!

Meil on ansamblitega kokku lepitud, et enne esinemist mingit napsu võtmist ei ole. Osa mänedžere ongi ansambli siia toonud just enne kontserdi algust.

Loomulikult me maksame, aga ma ei usu, et raha on kõige suurem tegur. Ansamblitel on alati turvatud saunaterritoorium, kus keegi neid ei sega. Saunad on soojad. Kihnu Virve hüppas näiteks kolm korda suitsusauna lava pealt jõkke ja vaatas pärast Metsatölli live’i ja magas hommikuni siin. Meil on inimlik suhtumine: oleme ansamblile viinud suitsusauna liha ja nad on saanud pärast esinemist ka metsakohinakest maitsta.

Milles on ikkagi trikk, et nii kauges Eestimaa unustatud punktis õnnestub nii suurt jaanipidu teha?

Trikk on selles, et siin on mugav olla. Me ei ole reklaamikampaaniat teinud. Oleme isegi reklaami vähendanud, et ei tuleks liiga palju inimesi, sest siis võib tekkida probleeme.

Igal aastal oleme teinud ka muudatusi. Alguses ei olnud ühtegi aeda. Siis tuli aeg, kui telkimine oli tasuta. Aga tulid telkijad, kel oli kast viina auto pagasnikus ja kes piletit ei ostnudki, vaid tegid oma peo. Kui viinad said ära joodud, tahtsid aia alt läbi ronida – siis tuli muusikahuvi ka peale. Järgmisel aastal tegime nii, et kui käepaela ostetud polnud, siis telkima ei saanud. Siis enam selliseid ei tulnud, kellel oma viinakast oleks kaasas.

Seekord proovime teha kõik, et alkoholi vähem tarbitaks. Kes 0,0 promilli välja puhub, saab 24. juuni hommikul sooja sauna territooriumile.

Kas joomine on seni olnud suur probleem?

Kui oleks väga suur probleem, oleks politsei pidanud päris palju kohal käima, aga ei ole käinud. Ja ei ole kiirabi ka meile kakluste pärast pidanud tulema. Kui käisin eelmisel aastal Kiievis jalgpalli EM-võistlustel Inglismaa ja Rootsi mängu vaatamas ja sattusin seal fännitsooni, siis sellist läbu nagu seal ei ole siin kunagi olnud.

Kust te jaanipidude idee alguse sai?

Ega idee olnud üldse nii suurt üritust teha. Kui [14 aastat tagasi] esimest korda Metsavenna talu jaanituld pidasime, oli siinse koolimaja rajaja Theodor Petai mälestustahvli avamine. Ta oli 1941. aastal esimene, kes siit kogu perega ära viidi. Enne jaanituld olid veel rahvusvahelised punkri kaevamise võistlused. Selle kohta panin kaks plangureklaami üles: ühe siin ja teise [Lätimaal] Apes. Ootamatult palju, ligi 300 inimest tuli kohale.

Kõige alguses ei olnud meil lavagi, paar planku sai heinamaale pandud. Ükskord, kui esines N-Euro, kõrbesid ja sulasid kõik juhtmed kokku. Iga aastaga saime järjest parema voolu ja järjest paremad ansamblid. Mingil ajal hakkasid noored peale pressima ja üritus läks liiga suureks.

Miks te seda kõike teete?

Juba 20 aastat tagasi, kui Austraaliast onu käest raha sain, oli mõte Eestile selle raha eest midagi kasulikku teha.

Kui suur summa see oli?

Ta müüs Perthi kesklinna lähedal eramu maha. Aga tookord ei olnud majad seal nii kallid nagu praegu, ja ta müüs sõbrale kah.

Ostsin selle raha eest siin ühe kolhoosi, üritan piirkonnal elu sees hoida – et oleks pood, kus nõgesed ei kasva aknast sisse ja joodikud ümberringi ei magaks, ja oleks koht, kus pärast tööd midagi teha. Jaanituli on üks osa sellest.

Mis moodi idanes Metsavenna talu rajamise idee? Te isa, kes oli metsavend, ei rääkinud kuuldavasti sellest ajast teile ju midagi.

Isa ei rääkinud, aga onu, Enno Hernits, rääkis palju. Ma olen Vastse-Roosa koolimajas elanud 22 aastat. 1941 viidi esimene koolijuht Siberisse, 1944 viidi teine ja 1949 kolmas. 1951 pandi järgmisel käed raudu, ta kadus nagu vits vette. Siis anti kool mu emale juhtida.

Mu ema lubas oma kavalerile teha koolimaja kolmetoalise korteri põranda alla kaks peidukohta. Seal mu isa viimased kolm aastat ennast varjaski. Enno Hernits, ema vend, kirjutati koolimajja sisse ja ta elas ema juures, et oleks mehe lõhn majas.

Vene ajal ei räägitud meil kodus ühtegi sõna metsavendadest. 1981, kui olin viimast talve kodus – olin kõige noorem poeg, üks vend õppis TPIs, teine agronoomiat –, käisime isaga kahekesi metsas ja siis ta ütles, et tal on suur saladus, aga ärgu ma kellelegi öelgu: tal on üks automaat, millega ta oli hoidnud endal elu sees ja millega tahtis vabadust kaitsta. Ta ütles, et see on pööningul köögi korstnast põhja pool, et võib-olla läheb mul seda kunagi vaja.

Ma ei julgenud seda 17 aastat kellelegi rääkida, ei käinud isegi vaatamas. Alles 1998, kui kõik uskusid, et Eesti on tõepoolest vaba, avalikustasin isa saladuse. Valgast tulid suured piirivalve ülemused, õlad paguneid täis, läksime pööningule otsima – aga ei leia. Lõpuks selgus, et see oli kahe lae vahele vastu korstnat pandud. Viimase peal vene dessantnikute relv: tagumine osa tammepuust, täitsa töökorras – anna minna! Lasin selle läbi puurida ja kinni keevitada ning annetasin muuseumile. Kuigi tehti ettepanek, et astu Kaitseliitu ja võta relv koju. Aga ma ei ole jahimees.

Nüüd käib Metsavenna talu uudistamas aastas tuhandeid inimesi. Jõuate neid ikka võõrustada?

Olemegi hinda tõstnud, sest lihtsalt ei jõua kõiki vastu võtta. Muudkui tõstsime ja tõstsime hinda – arendasime toodet! –, isegi masu ajal tõstsime hinda. Nüüd on kõige odavam hind rühma pealt 250 eurot. Hinnad on kõrged, aga need, kes tulevad, saavad kvaliteetset teenust: kõik on korralik ja puhas, meil on nõudepesumasin ja ultramoodsad kartulikeetmise pajad.

Kuidas venelased metsavennateemat vastu võtavad?

Kõik on viisakalt kuulanud, aga mõni giid on pärast öelnud, et osa on maruvihased, et nii antisovetlikku propagandat ei ole nad veel kuulnud. Aga ma ei ole kunagi ühegi venelase kohta ühtegi halba sõna öelnud. Näiteks oli üks saksa grupp, kus oli ka üks venelane, tema tuli pärast ütlema, et aitäh, nii ilusasti rääkisite, tegite vahe sisse venelasele ja nõukogude inimesele.

Niisamuti on vene gruppidega. Inimesed on andnud mulle oma telefoninumbri, et kui tulen Peterburi, siis kindlasti helistagu – et ärgu ma hotelli mingu, see on väga kallis, ja nad viivad mind tasuta Ermitaaži.

Ühel aastal käis siin NTV, Nezavisimoje Televidenije. Rääkisin neile metsavendadest. Toomingad õitsesid, käisime silmu püüdmas. Neile meeldis siin nii, et lõpuks ütlesid nad Kubija hotelli broneeringu üles, ja kui ära läksid, siis olid pisarad silmis ja ütlesid, et kak u babuški (e.k nagu vanaema juures). Pärast küsiti minult, mida ma nendega tegin, et nad nii neutraalse saatelõigu eetrisse lasid. Ütlesin, et võtsime kärakat, käisime saunas ja kala püüdmas ja laulsime koos.

Kas kaugemate heaoluriikide inimesed saavad metsavendluse teemast üldse aru?

Sõltub tõlgist. Kui on hea tõlk, siis saadakse.

Ma räägin neile ka sellest, et sain tunda kõiki Nõukogude Liidu hüvesid, aga oma vanaema ei ole kunagi näinud. Ta aitas kõige lähedasemaid inimesi, aga ise kolmepäevast ülekuulamist, mõnitamist ja vägistamist vastu ei pidanud. Õigemini, füüsiliselt pidas vastu, komberdas koju, aga vaimselt ei pidanud. Läks uude küüni ja poos ennast üles (pisarad tulevad silma) – lihtsalt häbi oli koju tulla. Ütlen turistidele ka seda, et meie perele tegi Nõukogude okupatsioon pahandust Eesti keskmisel tasemel, või üle keskmise: isa pidi metsas 14 aastat elama, onu peitis end 51 aastaks Austraaliasse, isa tädid peitsid end samuti keldrisse ...

Millega siin Eesti äärealal raha teenite?

Meil on väga korralik uus saekaater, kuhu on viimase aastaga investeeritud 200 000 eurot, millest 80 000 – 90 000 on Euroopa Liidu abi. Müüme iga päev ühe või kaks rekkakoormat kaste. Viimase 15 päeva arve oli meil kõigi aegade rekord – 43 000 eurot.

Kust siin inimesi tööle leiate?

See ei ole üldse probleem, meil on saekaatris järjekord ukse taga. Saame valida, kas Eestist või Lätist. Olen seni eelistanud kohalikke, et maksutulu jääks siia. Aga viimasel ajal olen võtnud tööle ka kaks lätlast, lihtsalt selleks, et omadel distsipliin natuke paremaks läheks, et nad teeks paremini tööd.

Kuidas loomakasvatus edeneb?

Äsja ostsin 68 000 euro eest, pluss käibemaks, New Hollandi traktori. Paar päeva enne seda ostsin ühe vaalutaja, 50 000 pluss käibemaks. Kaks Belarussi lähevad varsti seina äärde või müüki.

Meil on mahekari, müüme päevas ligi viis tonni mahedat piima Valiole. [Juhan] Särgava farm on umbes poole väiksem kui meie Lõunapiim, ehkki seda peetakse kõige suuremaks.

Kui paljudele siinkandis tööd ja leiba annate?

Kõik ei saa aasta ringi tööd, aga kui on jõulupidu, istub 40 inimest laua taga.

Olete oma kandi suurim tööandja?

Jah. Saru külas on Viljandi Aken ja Uks, aga neil on üle poole lätlased. Nad ei otsigi Eestist enam tööjõudu. Lätlased teevad intensiivsemalt tööd, isuga, nad tahavad, et lõuna oleks tunni asemel pool tundi.

Teie kõige ulmelisem plaan on ehitada siia Eesti-Läti piiri äärde rahvusvaheliste mõõtmetega jäähall. Kuidas see edeneb?

Projekteerimine peaks sel aastal kindlasti lõppema. See on nädalate küsimus, mil saan arhitektuurilise osa valmis, ja siis jäävad vaid tehnilised osad. Avamine on planeeritud 2017 jaanipäeval. Ootan ära järgmise Euroopa Liidu eelarve rahajagamise, vaatan, kas on kohti, kust on võimalik raha saada, ja vastavalt sellele hakkan otsima investoreid – kas on vaja kedagi kaasata või piisab oma tagatistest pangale.

Hull projekt ju, sest isegi Tallinnas ei saada jäähalle ehitatud!

Need on kaks täiesti erinevat asja. Üldjuhul on Eesti jäähallid poliitikute meelevallas. See on viinud nende kulud arusaamatuks. Reaalseid kulusid ei tahagi keegi teada. Kui tulevad valimised, öeldakse, et suurendame jäähalli eelarvet kaks miljonit, ja saadakse kõvasti hääli juurde. Siis võetakse zamestitel’eid (e.k juhataja asetäitjad) lisaks. Soomes töötab sellistes hallides ainult kolm inimest, aga Narva hallis on ainuüksi juhatajaid neli!

Me planeerime hüdro- ja päikseenergia kasutamist, ventilatsiooni läbi maa. Kui kõik ökoloogilised numbrid ette võtame, ei tundugi see projekt enam keeruline. Arvestage, kui Vene hokiklubid lähevad laagrisse Riiga, siis seal on ööbimine hotellis kallis, jäähallis ei saa treeninguteks aega, söögi ajal määritakse taldrik toiduga ära ja selle eest küsitakse palju raha, pärast peavad mehed minema hamburgeriputkasse, sest kõht on tühi. Siin on kartul ja soust laua peal, mingit linnaahvatlust ei ole, ööbimine ja jää on kvaliteetne – treeneri unistus!

***

Saab Meelis Mõttusel Lõuna-Eesti äärealal elu sees hoitud, saab Eestimaa kuulsaim jaanituli tehtud – küllap saab ka jäähalli ehitatud.

Mõni minut pärast usutluse lõppu lööb Mõttus Subarule hääled sisse, et sõita pojaga Riiga Eric Claptoni kontserdile.


Meelis Mõttus (48)

Lõuna-Eesti suuremaid tööandjaid, Metsavenna talu peremees ja Eesti väidetavalt parima jaanitule korraldaja

Sündinud 12. augustil 1964 Lätis Ape linnas

Lõpetanud Varstu keskkooli Võrumaal 1982

Õppinud Tallinna 19. tehnikakoolis pottsepaks 1983

Ajateenistus Nõukogude armees Valgevenes inseneri-sapööripataljonis 1983–1985

Õppis TPIs ehitusökonoomikat 1985–1989, jäi pärast tütre sündi lõpetamata

Asutas Viljandis katuse panemise firma 1989

Avas Võrumaal Vastse-Roosas Metsavenna poe 1993

Ostis Võrumaal Mõnistes enampakkumisel kolhoosi vara 1994

Juhib mitmeid firmasid, nagu Puukast, Pakkekast, Lõunapiim, Metsavenna Turismitalu

Abikaasa Marianne juhib Metsavenna Turismitalu tegevust

Poeg Max lõpetab tänavu Eesti Maaülikooli, tütar Marju õpib Austraalias Perthis inimressursside juhtimist